Külm ja soe elamise aeg

Paljud blogid, mida ma olen ikka varasemalt lugenud, kui vaba hetk tekib, on justkui varjusurmas. Ja ma saan sellest aru küll – ka mul on pidevalt selline tunne, et elamisekski ei jagu aega, rääkimata siis jäädvustamisest.

Pealegi, mis siin ikka: lapsed, töö, kass – ja nuriseda pole õigupoolest millegi ega kellegi üle. Kõik on omad.

Koolis töötada on tore. Kogu aeg juhtub midagi, igav pole hetkekski. (Eile sain näiteks vahelduseks esimesele klassile kunstiõpetust anda ja minu enda klassi plikad kukkusid õppekäigul vette. )

Isegi tööleminek hommikuti on vägagi nauditav, sest mul on ju Väikevend seltsiks. Enamasti kuulame koos poole kaheksaseid uudiseid. Siis harjutame veel, kui on olnud õppida mõni luuletus või midagi. Täna olid näiteks saksa keele värvid. Ja siis jääb veel aega meenutusteks ja plaanidekski.

Eile käis Väikevend koos klassivennaga kinos. Olid vaadanud õudset filmi ja Väikevend meenutas: See oli vahepeal ikkagi päris hirmus, ma arvan, et sulle poleks meeldinud. Aga õnneks said sa kodus olla ja koristada, sa võisid isegi ümiseda ja keelgi ei öelnud, et mis sa siin ümised.

Kõrreke oli väga ärritunud. (Ise sa ütled, et sulle ei meeldi vägivaldsed asjad ja nüüd lased lapse sellist filmi vaatama! Pealegi pole ta esimest osa üleüldse näinud!)

Suurel Vennal oli hommikul kehaline staadionil. Eelmisel nädalal tõin mina lapsele paari sõrmikuid, üle-eelmisel Vanaema. Ning loomulikult läks ta tundi ilma sõrmikuteta. Tal olevat nii külm hakanud, et kaalunud isegi vahepeal koju tulekut. Aga otsustanud, et jääb siiski meheks, kes külma ei karda. Ja õhtune trenn oli nii kaugel kodust, kui kaugele siin linnas üldse meie kodust minna annab – aga kuupiletirahast on senini keeldunud – käivad sõbraga koos, ratastega.

Täna otsustasin iseloomu kasvatada ning jätsin vihikuvirna lauale. Hoopis kütsin kodus ning koristasin pisut keldrikorrust. Trenni jõudsin ka. Tagasiteel ostsin poest juba kätekreemi ja huulepalsamit. Ilmad on jahedad tõesti.

Aga kodus oli soe. Väikevend vaatas vennaga Kättemaksukontori lõpuni, käis duši all ja ronis oma siniseruuduliste pidžaamapükstega minu voodisse unejuttu kuulama. Unejuturaamatuks on meil Madlike. Me pole ammu enam ühestki raamatust järgmisel hommikul koos kooli sõites vestelnud. Väikevend mõtleb palju nii Madlikese kui ka Abbe ja Miia üle.  (Ta mõistab ammugi, et ta ilmaaegu pelgas raamatut, mille kaanel on vihmavarjuga tüdruk.)

Ma arvan, et ka Kõrrekesel pole põhjust muretseda – eks Jaanikingu Liisbetki tahtis, et õde räägiks talle vaimudest, mõrtsukatest ja sõjast.

Advertisements

2 thoughts on “Külm ja soe elamise aeg

  1. ritsik ütles:

    Oh, oleks mul ka üks väikevend kaissuvõtmiseks!
    Mis filmi te vaatasite?

    • iibis ütles:

      MEIE ei vaadanud, Väikevend käis klassivennaga vaatamas “Põlenu katseid” ja mina koristasin (ja ümisesin).
      Kaissuvõetava Väikevenna üle rõõmustan ise ka.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s