Ettevaatust, reisikiri! IX

Kohtusin täna pooltuttavaga, kes, kuulnud et ma käisin Küprosel, teatas valjuhäälselt, et talle seal küll ei meeldinud, kuna kohalikus lennujaamas olnud kolm kella, mis kõik ise aega näitasid.

Huvitav küll, mulle jäid justkui teistlaadi asjad meelde.

Kõrreke sai ühe aasta ja seitsme kuu vanuselt Suureks Õeks. See oli ka viimane kord, mil ma oma tütrega kahekesi olin. Saarel keset Vahemerd oli see  taaskord võimalik. Laps oli vahepeal märkamatult maailma mõnusaimaks reisikaaslaseks kasvanud. Just tema soovil sai kogu kultuuriprogramm sajaprotsendiliselt kaasa tehtud. Tore oli olla koos inimesega, kellega sai lõputult tsiteerida mälu järgi lasteraamatuid, proovida ära kõigi söögikohtade kreeka salatid ja silitada ja pildistada üles kõik kohatud kassid.

Ja kasse oli saarel paksult. Ei olnud ainsatki väikest poekest, söögikohta või majakest, kus hoolikal vaatlusel mõni kass – sagedamini küll mõned kassid – silma poleks hakanud. Kõige rohkem oli punaseid, pisut vähemal määral triibikuid. Valdavalt lühikarvalised. Lasid end kenasti silitada. Esimesed kassid oli saarele toonud pärimuse järgi Constantunuse ema Helena ise. Sadade kasside kõrval nägime ehk nelja-viit koera. Igal juhul – suurepärane paik kassisõpradele!

See võib tunduda tavalise kassina, aga just tema käest ostis Kõrreke kõrvarõngad (hõbedased liblikad). Tähendab, Küprosel ongi see tavaline.

See võib tunduda tavalise kassina, aga just tema käest ostis Kõrreke kõrvarõngad (hõbedased liblikad). Tähendab, Küprosel ongi see tavaline.

Kohalikku loomaaeda läksime ka, kohe esimesel päeval ja omal käel. Esmalt linnaliinibussiga lõpp-peatusesse, seejärel väikese bussiga veel seitseteist kilomeetrit linnast välja ning lõpuks kilomeeter jalgsi astuda. Nägime õpetatud lindude etendust, palju loomi ja mõningaid linde, kellest toonekured, paabulinnud ja erakordselt koledad kanad vabalt ringi jalutasid. Kõrreke leidis wallabyde näol – sealses loomaaias olid muide albiino-wallabyd – endale uued lemmikoomad, silitas kitsi, patsutas puid ja hoidis käe peal öökulli. Täielik õndsus, ühesõnaga.

Liik: loomaaiakana

Liik: loomaaiakana

Söögi kohta teatas giid, et enamasti võetakse Küprosel neli kilo juurde. Alguses tundus, et nii lähebki – otsustasime esimesel õhtul minna ja süüa midagi kerget, näiteks mõne kohaliku magustoidu. Meile soovitati baklavat. See on selline asi, mis koosneb lehttaignast, täidiseks rohke mesi, siirup ja pähklid. Andsime samas sõna hilisõhtune baklavasöömine järgmisest päevast maha jätta. Mina naasesin samas kaalus ilmselt tänu sellele, et olin enamasti oma taimetoitlasest tütrekesega solidaarne ning sõime edaspidi koos kreeka salatit. Mida serveeriti muide alati laimipoolega ning ideaaljuhul ka oliividega, mis õigel kujul on just sellised, et on kasvanud söögikoha omaniku vanaema aias ja koos kividega leotatud ja sisse tehtud. Mine proovi  näiteks igati väärika nimega Dias Zeusi restoranis järele!

Söögi mõttes oli kõik ideaalne – värske, maitsev ja kohapeal valmistatud, aga kohv on seal küll jube. Loobusin isegi oma igahommikusest annusest, kui avastasin, et ma võtan seda umbes nagu arstirohtu – katsun kiirest alla neelata ja siis veel klaasitäie vett peale juua.

Giid oli meil samuti fantastiline! Ta oleks isegi Väikevenna surnuks rääkinud! Nautisime Kõrrekesega ülimal määral tema poeetilist stiili. Näiteks: Neoliitikumi inimesed ehitasid oma maja ikka ümara põhiplaaniga. Ümarvorm sümboliseerib ürgset naiselikkust. Sellepärast kannavad naised ikka kleite ja seelikuid. Aga mehed – nemad on lihtsalt lapikud! Peale sellist põrutavat avaldust oli ta, ma arvan, tervelt kümme sekundit vait. Aga väga tore oli, ausõna! Ja kuna ta rääkis ja rääkis ja rääkis kogu aeg, siis isegi nendel hetkedel, kui oli vaba aeg, tundus, nagu oleks kõrvus ikka tema juttu kuulda.

Kultuurkiht  oli saarel muidugi vägev. Kreeka, Rooma, seejärel Bütsants, ristisõdijad-Lusignanid, veneetslased ja Ottomanid, siis veel Brittide võim. Türgi poolt okupeeritud Põhja-Küproses käisime ka ära. Mõni imelik inimene on kohe õnnelik, kui näeb vaheajal piiramatult sambaid, potikilde ja mosaiike. Ning asjaolu, et just seal saarel sündis kreeklaste armastusjumalanna on igati usutav. Tõesti, kus mujal ta saanukski seda teha!

Turistid ajalooga tutvumas. Täiesti tavaline kreeka teater.

Turistid ajalooga tutvumas. Täiesti tavaline kreeka teater.

Päike oli ka kohal. Kuigi harjumatu oli see tema lõunamaine komme tähelepanuväärse kiirusega loojuda! Sooja oli kakskümmend kaheksa kraadi, lopsakad ja eredad lilled õitsesid, banaanipuude ja granaatõunapuude viljad olid valmis, mandariinid aga veel pisut rohelisevõitu. Kohalikele elanikele – küpriootidele – oli päike mõjunud kahel võimalikul moel: nad olid selle mõjul omandanud kas erakordselt lopsakad vormid või siis vastupidi, justkui päikese mõjul kokku kuivanud.

Viimastel päevadel nägime-kuulsime paaril korral ka vihma, Küprose kombe kohaselt koos äikesetormiga. Ilmselt tegutses peajumal ise! Täiesti müstiline kogemus oli äikesetorm, millega kaasnes nii tugev vihmasadu, et bussijuht pidi sõiduki mõneks ajaks peatama. Olime parasjagu Troodose mäestiku juures, nii et välgud valgustasid seda omalaadse vaatemänguna.

Koju tagasi jõudes libises Kõrreke oma suvistel kingadel mööda Tallinna lennujaama jäist asfalti ning pani ette lennukile tagasi minna.

Järgmine otselend on juba kevadel!

PS! Sealse lennujaama kellasid ma isegi ei märganud.