Raske elu. (Smells laik…)

Süüa tahaks kogu aeg, ainult, et ema kutsub sööma alati valel ajal – ega siis sellise pisiasja pärast ometi arvutimängu pooleli jäeta, ning teiseks – üldiselt pole midagi süüa. Kodus peab olema saia, nutellat ja vorsti, mis siiski kõige hullemast päästavad. Veel on huvitaval kombel hakanud taas peale titeiga piima kuluma – pooleteiseliitrine pakk sai viimati umbes päevaga tühjaks.

Pikk nädalavahetus oli muidugi hea ses suhtes, et kui sõbrad helistasid, sai juba kaheksast hommikul staadionile minna. Ema küsis muidugi jumala napakalt, et äkki on staadionil veel valvurid koertega. Ta nagu tõesti valmistab piinlikkust kogu aeg. Samas, mõnikord on lihtsam teha nii, nagu ta ütleb. Et kui enne staadionileminekut kästakse puder ära süüa, siis mis sa ikka vaidled. Ja mõnikord tundub näidisteismelisele, et asi polegi lootusetu – siis, kui ema pöördub tema kui universumi direktori poole – ehk saab ta ikka millestki vahel harva aru ka?

Üldiselt on sama kehvad lood terve perega. Näiteks oli neil planeeritud mingi kummaline restoranis-istumine keset päeva, kuna Väikevend on emadepäeval Soomes võistlemas. No tõesti, ja sõbrad samal ajal staadionil ootavad, eks ole. Ja kui siis tekkis mingi variant, et minnakse G poole ööseks kambaga, siis saate aru, ema – ja isa ka! – küsisid, et mida te seal teete. Ilmselt on G-l kah vanemad sama imelikud, sest lõpuks jäi see asi ära.

Õde on ilmselt ainus normaalne inimene kogu peres. Vähemalt ei valmista piinlikkust kogu aeg.

Ja õnneks läks veel sellega ka, et mitte keegi tuttavatest ei näinud, kui pidi istuma terve familiaga – ema, isa, kaks vanaema, õde ja vend La Dolce Vitas ja pizzat sööma. No pizza oli muidugi norm, ja kui kogu aeg telefoni näppida, siis keegi ei küsi ka midagi eriti.

Nagu kodus, tõmbad ukse kinni ja siis nad ei tule eriti segama.