Kadumas

Kuhu kadus tänane päev, suudan ma enam-vähem meenutada: hommikul keetsin kaerahelbeputru, viisin Suure Venna trenni – siis käisin ise end pisut liigutamas – kiirelt koju, et võtta võileib ja  Väikevend ning viia ta võistlustele – võistluste vaheajal lugesin läbi segaseid tundeid tekitanud  Ingmar Bergmani eluloo – siis taas koju – sõime õhtust- mängisime kaks tiiru Augustust (Väikevenna jõulukink) ning küpsetasime-kaunistasime selle aasta viimase piparkoogilaari -ööseks taimeriga pesu-/nõudepesumasin tööle. Ja läinud see päev ongi.

Kuhu on kadunud terve aasta, on juba keerulisem küsimus. Midagi erilist justkui ei juhtunudki. Eriti ei juhtunud midagi minu endaga. Kõrreke lõpetas osaliselt muusikakooli ja hakkas õppima prantsuse keelt. Suur Vend vahetas klubi ja kasvas kõvasti. Lisaks on ta eriliselt intensiivses puberteedis. Mis on väsitav. Mitte ainult mulle, vaid ilmselt talle endale ka, sest niipalju haigusi hakkas talle külge vist viimati tema esimesel eluaastal. Väikevend jätkas korvpalli ja robootikaga, lisaks on omandanud erilise tähtsuse loomasõprade ringi töös osalemine. Kõik koos käisime augustis Taanis, no ja siis mina veel kevadel Istanbulis.

Et sa elaksid huvitavatel aegadel! olevat vana Hiina needus. Minu isiklik aasta oli siis õnneks võrdlemisi  üllatustevaene, lapsed kasvasid, tööd oli palju, kohati tekkis tunne, et mind lihtsalt kõigeks ei jagu. Blogi mõttes tabas mind sageli mõte: ah, sellest olen ma juba kirjutanud! Keda see – peale tulevaste etnoloogide – üldse huvitama peaks?!

Ja siis lõppes aasta ootamatult kiiresti ära.

Kuhu on kõigel küll kiire? Kas niisugune tunne tekibki, kui sa oled parasjagu nii vana, et su vanim laps sai viisteist?

Olen nõutu ja ei teagi, mida soovida. Igavat elu? Seda soovitust võib kergesti valesti mõista. Aeglasemat aega? (No see oleks ju sama, mis hüüda Oh ilus hetk, oh viibi veel! – ning seegi pole kuigi jätkusuutlik soovitus.) Uusi väljakutseid? (Minu eas – no tänan ei! Ei mingeid keerulisi inimsuhteid, kui tohiks paluda – ja tööd on mul kah piisavalt.)

Olgu siis traditsiooniline: ilusat aastalõppu ja head uut aastat! (Ja las igaüks tõlgendab seda ilusat ja head täpselt nii, nagu ise soovib.)