Toidust, jalgpallist ja ilmast

Sel aastal on juuni varasematest erinev. Esiteks muidugi see, et nii palju tööd kui tänavu, pole mul juunis küll varem olnud. (Ja ehkki kolmapäevast algab ametlikult puhkus, tuleb siis ka veel korra koolist läbi minna.) Päev küll algab pisut hiljem, aga koju olen jõudnud sageli alles pealelõunal. Mis sa muud sellises olukorras teed, kui hõikad hommikul ukselt veel mõnuga voodis ringutavale pesakonnale, et pitsad või pelmeenid on külmkapis. Ja et suuremad vaadaku, et väiksem kah lõuna ajal söömata ei jääks. Lapsed muidugi selle olukorra üle ei nurise. Külmutatud pitsa on nende meelest vägagi söök.

Hea naabrilastega mängimise või jalgpalli või orkestriproovide vahele võtta. (Kuigi viimastega on nüüd kuni laulupeoni ühel pool, sest Kõrrekese ja Suure Venna kooli aktused olid täna ära.) Väikevend mängib naabrilastega jalgpallivõistlusi. Kolm poissi ja kaks tüdrukut. Neljas kambajõmm on ka, aga temale ei meeldivat mängud, kus tuleb joosta. Nii nad siis kolmekesi mängivad ning Väikevend on mures, et ikka vastav särk (tal on neid kaks, ühel on peal Ronaldo ja teisel Robben) võtta oleks. Mängu vaheajal tulevad tüdrukud ja üritavad näidata moderntantsu. Aga siis me ajame nad jälle ära ja hakkame uuesti jalgpalli mängima.

Suur Vend elab muidugi Brasiilia aja järgi. Mõnikord on see päris väsitav. Tead emps, ma ei tea, ma vist täna jätan öise mängu vahele, mind tõesti ei huvita Venemaa ja Lõuna-Korea mäng, kurtis kurnatud poeg mõni päev tagasi. Lubasin talle, et ta võib tõepoolest mängu vahele jätta, pole probleemi.

Ilma mõttes ei tundu muidugi ühegi kandi pealt, et käes ongi üks nendest nappidest soojadest suvistest kuudest. Plaan juunis võimalikult palju rattaga sõita on praeguse hetke seisuga läbi kukkunud, sest kes see ikka sõidab, kui ilm on selline, et parasjagu sajab, või siis selline, et kohe hakkab sadama. (Ja hakkab ka.)

See-eest müüs eile kodu-lähedal-poe ees proua maasikatalunik Eesti maasikad. Ma ostsin kaks kilo ja need söödi piima ja suhkruga ja vahukoorega ja niismama eilse õhtuga ära. Erakordselt magusad olid!

Täna saabusin koju selle juuni arvestuses rekordiliselt vara, juba keskpäevaks. Ma keetsin kanasuppi. Soe loorberilõhnaline kanapuljong oli täiest vastavuses tänase ilmaga. Kõik sõid. Ja Suur Vend arutles, et kui ma nüüd teeksin näiteks hapukapsaid, siis ta isegi prooviks neid süüa. Aga ühepajatoiduga nõustuks vaid siis, kui oleks kaks päeva söömata. No pole ka ime, et õue vaadates jõulutoidud meenuvad!

Kanasupp tuli muide tõesti maitsev, kuigi ma olen minetanud süüa valmistades ajaplaneerimise oskuse. Töisel režiimil olles, see tähendab umbes viimased kümme kuud, on isetehtud toit võrdunud enamasti pasta või frikadellisupiga. Tänane lõuna sai valmis umbes poole neljaks.

Aga suurt vahet ju pole, kui jalgpall algab alles öösel ning väljas on kaksteist kraadi külma sooja ja vihm. Sama hästi, kui öelda, et kolme päeva pärast on jaanilaupäev, võib vist meenutada, et poole aasta pärast on jõulud…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s