Mõni triip minu madratsist

Eile õhtul sattusime Suure Vennaga Ukraina tõsieluseebile. Seal peeti parasjagu noorpaarile kõnet ning toodi muu hulgas järgmine sügavamõtteline võrdlus: Elu on nagu madrats. Ikka must triip ja siis valge. Kas pole võrratu kujund, ah?

Niisiis, minu viimaste päevade triibud.

Üleeile käisime poistega Põlvamaal seenel. Saime 442 grammi kukeseeni. Seened olid tillukesed. Erinevalt seenelistest. Stiilipuhtalt Žiguliga oli saabunud küll vaid üks autotäis.

Siis ma seeni korjates kohe mõtlesin. Et huvitav, kas see on mingi emaslooma instinkt. Õpetada pojad metsikus keskkonnas toime tulema ja ning metsloomade seas – nägime konna, siplegaid, liblikat ja kuulsime kägu – ellu jääma. Kuigi õpetusest on ju vähe kasu, kui laps lihtsalt seent ei söö! (Katse veenda Väikevenda seeni sööma jäi endiselt tulemusteta. Mulle meeldib neid otsida, mitte süüa, teatas ta resoluutselt.)

Kõrrekest polnud meiega seenel seetõttu, et tal oli planeeritud veeta päev muidu Rootsis elava sõbrannaga. Päevast jäi isegi väheks, nii et tütar küsis end ka ööseks A poole. Koju jõudis ta järgmise päeva lõunaks. Mis söögiks on? Kukeseened, see on suurepärane!, leidis ta ning läks magama ning magas õhtuni välja. Mul tekkis kohe küsimus, et mida väsitavat oli siis eelmisel öösel tehtud. Kui laps lõpuks õhtusöögiks üles ärkas, selgus, et vaadatud oli üht Harry Potteri fan fictionit. (Sa, emme, ikka tead, mis asi on fan fiction?) Siis kell kaks öösel oli mindud batuudile hüppama. Seejärel oli vaadatud õudusfilmi. Tõepoolest mõistetav, et pärast sellist ööd tuleb end korralikult välja puhata.

Suur Vend veetis eile täistööpäeva – kella kahest lõunal kella kümneni õhtul staadionil. Täna tuli küll jätkuva jalgpalli tõttu lühem päev teha. Ka Väikevend oli staadionil, teda oli koguni Suure Venna poolt nii korv- kui jalgpalli mängima võetud. Staadionilt saabuti koos Suure Venna sõbraga ning suuremad poisid läksid koos ka ära. Sõbra telekast tuleb ju ikka põnevam jalgpall. Vähemalt söödi enne kausike maasikamagustoitu.

Ka Väikevend oleks nii väga tahtnud suurte poistega kaasa minna, kuid pidi siiski leppima ema, õe ning lisakausikese magustoiduga.

Kõrrekesega vaatasime täna Puhkust Roomas. Noor Audrey Hepburn, Rooma ja romantiline film, puhas tüdrukute värk. Lisaks kõigele tahtis Kõrreke väga ühe soengu tegemist harjutada, nii et mul on nüüd absoluutselt võrratu krunn! Isegi Suur Vend leidis, et ma näen kaunis välja, aga tema arvates oli asi kleidis! (Mehed!)

Ma muidugi ei tea, kas mu mustad triibud arvestatakse ära, kui Väikevend kukkus katki oma põlved ja rattapidurid, Suur Vend oma jalad ning kaerhelbed läksid röstimise käigus kõrbema? Pidin täitsa uued tooma, kuigi jah, sooja ilmaga rattal poodi sõita pole teab mis hirmus asi… Ning poiste põlved on õigupoolest kogu suve katki. Nii et mina ka ei tea, kuidas selle madratsiga siis jääb.

Advertisements

2 thoughts on “Mõni triip minu madratsist

  1. Kersti ütles:

    Tänapäeval pole madratsid nii kohustuslikult triibulised.
    Meenus see tore luuletus, autor Urmas Kryger, kallis lapsep6lves6ber Tartust. Umbes 30 a. tagasi kirjutet luulekogust:

    On elus halba, on ka head.
    On elu nagu madrats, tead.
    Yks triip on hele,
    Teine tume –
    See keskmiselt loob halli jume.

    P.s. Oled väga vahva inimene, suurepärane ema ja Sinu blogi on yks mu lemmikutest.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s