Maskuliinsel kursil edasi

Ma pean tunnistama, et ma pole suutnud lõpuni lugeda – seda küll erinevatel põhjustel – ei Šveiki ega Gulagi arhipelaagi. Torjus jääb sisu mõttes kuhugi nende kahe vahele. Tema mälestused teenistsusest Nõukogude Armee tööpatalajonis Kotelnitšis, Kirovi oblastis, lugesin küll läbi.

Sest olid hästi kirjutatud. Süsteemi jaburuse andsid üksiknäited kenasti edasi ja võimaldasid kandvaid üldistusi. Lugedes meenus kohati ka suvel Poolas kuuldud juutide endi poolt tehtud koonduslaagriteemalised naljad. Arvatavasti on huumorimeele säilimine tugevate inimeste tunnus. Need, kes murdusid, nemad nalja ei tee.

Hiljuti loetud Arvo ja Olavi kirjadega võrrelduna tundus, et elu vangilaagris oli umbes samaväärne Punaarmees aja teenimisega.

Raamatu pärliks on muidugi tsitaadid ohvitseride suust. Ühelt poolt ajavad naerma, samas panevad ka küsima, mis tunne oleks elada mitu aastat selliste inimeste alluvuses. Absoluutses alluvuses, nagu sõjaväes ikka.

Kui lahingus padrunid lõppevad, mida siis teha? Tulistada edasi, et viia vaenlased eksiteele.

Kiiremini lund rookima, muidu sulab ära!

Impotendid armees ei teeni! Nad on kavalad! Abielluvad üksteisega, sünnitavad lapsi, aga armeetenistusse, palun, mingu teised!

Kes ei oska ujuda, peab hästi sukelduma!

Tuule suund on muutunud 360 kraadi.

Mis, auto ei lähe käima? Sõidame, pärast käivitad!

Tuumapomm kukub alati epitsentrisse.

Meie armee on võitmatu ainult sellepärast, et tegutseb loogika ja terve mõistuse kiuste.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s