Lapsed ja nende peod

Ehkki Lõvipoisi sünnipäev oli juba kuu keskpaigas, pidasime sõpradepeo maha täna veekeskuses. Kuidagi tühi tunne oli viimastel päevadel: lapsel tuleb pidu ja minu ülesanne on vaid tagada, et pangakaardil oleks piisavalt raha. Ei mingeid ettevalmistusi – Lõvipoiss on pidanud viimased kolm aastat piraadisünnipäeva. (Näed, ind sai enne otsa, kui viieteistkümnele mehele pudel rummi lisandus…)

Oma lapsepõlvest tuttavad olid vaid kartulisalat ja viinerid (esialgu valitud pitsasid ei soovitanud aus puhvetipreili, kuna nad teevad need mikrokas soojaks ja servad minevat kiiresti kõvaks…). Ja pähklite ja võikreemiga biskviittort.

Muidu oli pidu lõbus. Ainus klassiõde, keda mu poeg kutsuda soovis, oli õnneks hakkaja ja integreerus kiiresti nii poiste kui paari kohalolnud tüdrukuga.

Ma mõtlesin tegelikult pikalt, kas siinjuures ka sellest kirjutada, millest ma nüüd kohe räägin. Või kas panna parooli alla selle pärast. Seda enam, et ma ise pole alati kõige sotsiaalsem ja parem suhtleja ja üldse – minu ema vist kah sellest ei kirjutaks. (Tema muidugi ei peaks üldse mingil tingimusel blogi ka, isegi kui ta arvuti-alased oskused seda võimaldaksid). Ühesõnaga: minu meelest on laste sünnipäevad tähtsad, vähemalt sellel määral, et teatada oma mittetulemisest. Eriti näiteks, kui tegu on sellise kohaga nagu veekeskus, kuhu peaks kogu seltskond korraga sisse minema. Suvised sünnipäevalapsed on selle mittetulemise koha pealt muidugi õnnetus olukorras* – see on ka põhjus, miks me mitu aastat oma suvepoisi pidu augusti lõpus peame. Õnneks oli etteteatamata puudujaid vaid üks – kuid ootajad see-eest kõik ülejäänud.

Pidu oli lõbus. Sportlik, nagu peategelane ise soovis. Alguses võistlusmängud ja siis muu lõbu. (Mina olin küll suure osa ajast Väikevennaga lastebasseinis.) Kes sportis, kes lebotas. Torti sööma tulid ka niisama veekeskuses olnud jänese sõbrad ja sugulased (kellegi väikevend ja kelleg sõber) – ma loodan, et õiged poisid said ikka ka vetevoogudest üles leitud. (Algkool on veel õnneks küll see aeg, kus suuremat jagu lapse sõpru vähemalt nägupidi tead – aga märgadest juustest ja ujumispükstest koosneva mundri juures tekivad ikkagi kahtlused.)

Koju tulles vaatas laps oma kingitusi: lauamäng, käekell, raamatupoe kinkekaarte ja raha. Ka see on vist praegusel ajal üsna tüüpiline? (Bart Simpsoniga käekell ja lauamäng läksid kohe kasutusse.) Mina sain ka lille.

Aga õnneks on kodus Väikevend. Tema ootab väga oma peatset sünnipäeva. Piraadisünnipäeva, loomulikult.

*Üks paremaid suve- ja muidusünnipäevameeleolusid on kirja pandud Hundi ulu poolt. Ammu loetud, aga ikka meeles.