Puhkuse lõpp. Kurb ja ilus raamat, arbuusiseeme ja muu

Suvepuhkus algas jaanilaupäeva ning Väikese Tjorveni, kõige sulnima suveraamatuga*. Ilm oli ilus, pesu kuivas nööril ja lipp lehvis.

Puhkus lõppeb Armsaga, raamatuga, mis on sama kurb kui ilus. Lipp lehvib, pesu kuivab nööril.

Raamatu laenutamine raamatukogust polnud nii väga juhus. Mitmed head aastad tagasi nägin telekast filmi, Oprah peaosas. Raamatust ei teadnud ma midagi, aga kui see eesti keeli ilmus, lugesin annotatsiooni ning jätsin nime meelde. Seda enam, et see pool nähtud filmi tuli mulle ikka ja jälle meelde.

*
Tänasel päeval räägitakse nii mitmeski kohas selle taasiseseisvumise tähtsusest ja tähendusest. Et mis siis ikkagi tookord juhtus ja kuidas seda tähistada. Ja kas üldse. Tegelikult on maailmas ka ajaloolasi, eesti keeldegi tõlgituid, kelle meelest 20. augusti sündmused lõid maailmas raskelt saavutatud tasakaalukeskme paigast.

Armas tuletas samuti meelde lugude rääkimise subjektiivsust. Tuulest viidud on kinnistanud orjandusliku Lõuna kaanoni: head valged, kes suhtuvad paternalistlikult oma neegritesse ning viimaste suurim soov on oma valgeid igal juhul (edasi) teenida. Ebaõiglane sõda, mis tõi kaasa ainult igapäevaseid olmemuresid (daamid pidid hakkama kleitide valimise asemel mõtlema, kuidas perele toit lauale leida ning selle nimel koguni tegutsema) ja muresid mustadega, kes ei osanud oma vabadusega midagi pealegi hakata.

Toni Morrison räägib naisest, kes põgenenuna oma omanike eest tapab oma lapse, et väike tüdruk pääseks orjusest. Kõlab sellise programmilise asjana. Tegelikult on tegu imekauni, poeesiat täis tekstiga.

(Meenusid näiteks Underi ballaadid – minu jaoks vist kindlaimad ühe-minuti-pisarakiskujad.)

Võiks ju öelda klišeena, et küllap on tõde kusagil vahepeal. Aga ma ei ütle, sest see pole lihtsalt kohane – võrreldamatuid asju ei saa asetada kaalukaussidele.

*
Lipu võtsin maha.

Söögitoas jäi talla alla arbuusiseeme. Märk muidugi. Et puhkus hakkab lõppema. Ja söögitoa põrand on koristamata. Ning ilmselge märk muidugi ka sellest, et meil söödi täna arbuusi, palun mitte unustada. (Kaneelisaiakesed olid muide ka!)

Underi raamatu vahelt leidsin ootamatult isa foto. Passipildi, ma arvan, et tema viimase. Soe, sõbralik tervitus.

*Samas tuli just täna jutuks, et tegemist olevat olnud riikliku tellimustööga, et rootslased hakkaksid hindama uuesti puhkust Rootsimaal. Mitte et see muidugi raamatu väärtust kahandaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s