Vanadus, tähed ja kukeseened

Oma vaimusilmas näen ma Teid istumas tugitoolis, sellises tugitoolis, mis on sobiv ja mugav just seda sorti reuma puhul, mille all te võib-olla kannatate. Ma oletan, et Teie eas inimene kannatab tõenäoliselt mingit liiki reuma all.  Need kuldsed sõnad on pärit Christie’ Nemesisest. (Väga lõbustav lugemine, olgu öeldud.)

Mina jäin vist samuti sel suvel vanaks. Sest peale ühte sellesuvist kukeseenemaratoni oli justkui raske voodist või toolilt tõusta. Kõike muud saab teha, isegi rattaga trenni sõita, aga vot püsti ei saa. Väga imelik, sest ma muidu olen harjunud terve olema ja tervisejutud seostuvad lapsepõlvest alates tädi Helju ja väga kõrge vanusega. Noh, tädi Helju pidi olema  tookord, kui mina laps olin, kindlasti nii nelikümmend pluss.

Aga ega ma kukeseeni sellegipoolest ei saa metsa jätta. Ma ootan kukeseeneaega eelmisest sügisest saadik ja ma ei kavatse ühelgi ealisel iseärasusel end takistada lasta. Lisaks saan ma nüüd teha (möödunud hooajaga võrreldes) suuremaid metsatiire ümber auto. Sest juuni lõpust alates on ka minul nutitelefon. Lapsed imestasid tookord, miks minu eas inimene küll sellist asja vajab. Loomulikult selleks, et kukeseeni korjates oma autoni navigeeruda. (Olen muidu kehva suunatajuga.) On tore, et mul on olemas Mamma, kes on samuti seeneusku. Tema oma tugitoolist paraku enam vist seenele ei pääse. Jalatraumast pole ta veel päriselt taastunud. Aga. Ükskõik missugustes kogustes ma seeni korjan, on ta nõus kõik ära puhastama ja sisse tegema. Seente puhul pole ükski vaev liiga suur, ütles ta, kui ma järjekordse hiigelanuma talle koju viisin. Mina olen tööjaotusega väga rahul.

Aga ega elu koosne ainult kukeseentest! Eile vaatasime Kõrrekesega ära Julie ja tähed. Oli väga tore. Alates sellest, et meie kõrval istus imearmas vanapaar. Tea, kas laule ka on? päris härra proualt enne etendust. Ma arvan, et on laule ka, aga rohkem vist sõnalavastus, arvas proua. (Täitsa õigesti arvas.). Etendus rääkis kunstist, armastusest ja tähtedest. Vaheajal, peale gongi kõlamist, kui inimesed oma kohtadele voorisid, nentisid eakad teatrisõbrad, et tuttavaid kahjuks pole – aga nii hea on ju lihtsalt inimesi vaadata – kus sa neid ikka kohe niimoodi hulgakesi näed. Teine vaatus lõppes tõdemusega, et nii mõnegi proua argipäev vajab pisut tähestamist. (Õige!) Mulle kohe meeldivad vanapaarid ja õnneliku lõpuga lood.

Hommikul – olin parasjagu kukeseeni korjamas – vestlesin ka Väikevennaga. Nemad olid isaga käinud öisel seansil perseiide vaatamas.

IMG_0710

Ah jaa, ma igaks juhuks ütlen, et seljavalu vastu aitab suurepäraselt ujumine ja jooga. Saab oma vanad kondid täitsa kenasti jalule ja kusagilt ei valuta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s