Kas veebruaris on elu?

Selle aasta veebruaris on mind aegade algusest saadik painanud küsimus leidnud vastuse.

Ja mitte ainult hommikuti, kui on näha, millega kass Kuki jälle hakkama on saanud. (Aga ta paneb oma pea nii armsalt sulle pihku, justkui paitaks sind oma pehme käpaga ja lööb seejuures lakkamatult nurru. Nii et kes saab talle pahaks panna, et ta on leidnud Väikevenna toast liimipulga, minu juurest kätekreemi ning kraadiklaasi ja söögitoa laualt küünla ja nende kõigiga mänginud.)

Väikevend on osalenud veebruari teises pooles loodusmaja talvelaagris, kus käidi metsas loomade jälgedega tutvumas ning saunas koos jääauguvõimalusega. Väikevend käis jääaugus kaheksa korda.

Viimase kuu aja jooksul õnnestus mul päev enne vabariigi sünnipäeva sõita teist korda auklikuks auto rehv. Meeskolleeg pani mulle alla tagavararehvi.

 

Eesti sünnipäeva tähistati meil samuti innukalt. Väikevend käis klassiga Kevadet vaatamas. Õpetaja oli neile filmi tähtsuse nõnda selgeks teinud, et ehkki Väikevennal oli veel eelmisel õhtul olnud palavik, keeldus ta resoluutselt koju jäämast ja haige olemast. Pärast seda on ta pidevalt omaette laulnud kui mina alles noor veel olin. Film jättis talle sügava mulje (eriti loomulikult Toots).

Päris-tähtpäeval olid kiluvõileivad ja lipp, seejärel käisime Kõrrekesega omakorda kinos, tutvusime Novembriga. Ma ei tea, kas November on veebruaris parim valik. Pärast filmi vaatasime nõutult Kõrrekesega üksteisele otsa: kuhu kadus huumor? Ja meenusid ka Suure Venna muljed – tema käis oma klassiga ja vaatas filmi juba varem ära – et ehk need, kes on lugenud, saavad paremini aru.

Peaaegu oleks presidendi kõnet ka kuulanud, kuid kahjuks sel hetkel, kui proua president alustas, otsustas meie alumise korruse tualettruumi segisti voolik puruneda. Järgmised kaks päeva kuivatasin vaipkatet.

Vahepeal viisin oma vanima ja noorima lennukile. Lennuk viis nad isa juurde, veetma sportlikku nädalavahetust. Tutvuti onu Jukkaga, kes oli tegelikult 62, aga nägi välja nagu 40, nagu hindas Väikevend. Onu Jukkal oli majake just suusakeskuse juures, nii kaks päeva tegeldi mäesuusatamisega ja käidi ka saunas. (Mis oli tark tegu, sest kodus oli soe vesi kinni keeratud.)

Suur Vend käis pärast jalgpalli Vanaema juures vannis. Läksin talle sinna kuivade saabastega järele – polnudki ammu seal lapse järel käinud.

Täna õhtul oli siis Väikevennal ees suurem koduste tööde hunnik, torumees E tuli ja vahetas ära segisti (nii et nüüd saab jälle ennast kodus ka pesta) ning meie Suure Vennaga mõistatasime, missugune Kõrreke küll välja näeb. Sest nägin internetipangast, et värske stipendiaat (nad saavad sealt pasunamängu-kutsekoolist ju stipendiumi, ja esimene raha oli just üle kantud), oli kulutanud juuksuris jahmatamapaneva summa.

Rehvi on mul aega vahetama minna ülehomme, homme peale tööd olen oma onupojaga nimelt Mamma teenistuses.

Kõrrekesel on lokid. (Täie raha eest.)

Ja Väikevend saab oma onu Jukka juurde unustatud jaki ilmselt juba nelja nädala pärast kätte.

Ilmselgelt ON veebruaris elu.

(Väikevenna toast kostab endiselt kui mina alles noor veel olin.)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s