Riietusküsimus ja muud toimetused

Eelmine nädal oli võrdlemisi sündmusterohke.

Osalesin erinevates rollides lastevanemate koosolekul. Sel puhul panin lõpuks ennast isegi korralikult riidesse – mul oli üks seni kandmata kena roheline kleit.  (Kuigi ripsmete värvimise unustasin ära, nagu ikka).  Koosolekul, kus osalesin lapsevanemana, tõdesin et meie poiss pole ainus, kellele ei meeldi tantsutund. (Ja märkust keeldub valimast partnerit pole me veel saanudki!)

Samal päeval oli minu hea kolleeg, Väikevenna õpetaja, jätnud mulle lauale kirja: Väikevend palunud edasi öelda, et läheb peale kooli poodi ja ostab endale sealt ühed head püksid. 

Veensin püksiostjat ootama nädalavahetuseni. Pükse peab ikka proovima, ja parem ju, kui mina ka olen.

Järgmisel päeval panin jälle sama rohelise kleidi. Sest koosolekutelt jõudsin koju väsinuna, kleit jäi kappi panemata ning nii see siis läks.

Pärast selgus, et väga hea, et läks, kuna Väikevennaga läksime koolist otse EMOsse – rahvastepallis saadud sõrmevigastus.

EMOs oli inimesi vähe, kuid oodata tuli ikka kaua. Kui nad teaksid, kui valus mul on, kutsuksid nad mu sisse, arvas Väikevend. Noh, lõpuks kutsutigi. Luu oli terve, kuid sõrmele – parema käe keskmisele – pandi siiski fiksaator. Väga piinlik oli arstile keskmist sõrme näidata, leidis Väikevend.

Kurbade asjade kõrval – trenn ja kehaline jäävad nüüd ära – oli ka rõõmus hetk – Väikevend ei saa ka tantsutunnis osaleda! Ma kukun seal kogu aeg ja see on väga ohtlik! Olgu siis nii.

Koju jõudes ei kulunudki kaua aega, kui asutasime end Kõrrekesega kohaliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile minema. Nii et hea, et kleit juba seljas oli (kuigi ripsmed jõudsin ära värvida.) Olin piletite ostmisega jäänud hilja peale, ja nii olid meil rõdul enam-vähem kuuldemängu-kohad. Kõrreke nägi siiski dirigenti ning mina ühte tšellot ja ühte koorilauljat. Mamma ei soovinud seekord tulla ning parem oligi. Sest ühe koha peal hakkas rahvas osade vahel plaksutama ning Mamma tervis pole viimasel ajal kiita. Muidu oli kontsert meeleolukas, Puccini ja Tubina muusika oli kena kuulata. Väga erilisi emotsioone siiski ei tekkinud, kuigi laenatud koorid – teatri oma koor on ju teatavasti Shanghais – kõlasid täitsa pole-viga.

Laupäeval käisin seenel ja pohlal. Seejuures õnnestus pohli korjates kaotada ära oma seenenuga. Kõige tõhusamaks asenduseks osutus SEBi koodikaart. (Huvitav, kui nad paroolikaardid ära kaotavad, kas siis peab inimene hakkama isikutunnistusega seeni korjama?) Ilm on küll vilets, kuid minu metsas olles paistis isegi päike.

Veel nägin laupäeval müügil võid ja ostsin kohe igaks juhuks ühe paki. (Hiljem mõtlesin, et äkki oleks võinud rohkem võtta.) Kaheksakümnedate lapsepõlv tuli meelde.

Pühapäeval läksime poistega poodi riideid ostma. Suur Vend oli nüüd hoolega gümnaasiumis silmad lahti hoidnud (et mida kantakse) ning valis välja mõned hilbud ja jalanõud. Nagu ikka, ühevärvilised, pretensioonitud ja igavad. Väikevend sai omale kõige muu kõrval ka ühed head püksid. (Temale meeldivad ka värvid ja mustrid.) Aga kui Väikevend tahtis koolis käimiseks dresse, tegi Suur Vend talle asja selgeks. (Ilmselgelt on ta võrreldes emaga moeküsimuses autoriteet.) Kui jõudsime kassa juurde, küsisin Suurelt Vennalt, kas tal sokke pole vaja.

Tegelikult vist on, aga las midagi jääb papsile ka.

Väikevend ootab oma sünnipäeva, mis on juba ülehomme. Sünnipäevasooviks on Rubiku kuubik. (Ja leppisime kokku, et sünnipäeva hommikul saab ta oma head püksid ka jalga panna.)

PS! Huvitav, kas selline ongi riietumisblogi? Või käib see kuidagi teistmoodi?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s