Argine

Mõni argihommik

Ärkad öösel korduvalt – ühel korral hakkas külmkapp lambist piiksuma (nii ta meil viimasel ajal kipub tegema, ilmselt märk, et ta elupäevad hakkavad vaikselt ühele poole saama), teisel korral ajas kass maha lillevaasi. Paha kass! ütled, aga und enam ei saagi. Hommikul on tegu iseendagi voodist välja vedamisega, rääkimata Väikevennast, kes algul ei võta üldse vedu, ja siis ärkab turtsudes üles. Köögis endale juustuvõileiba tehes lõikad juustunoaga kätte. Hommikune kohvi-kõrvale-sudoku ei tule välja. Väikevend ei taha algul üldse süüa, seejärel jääb oma müslikausi juurde nii pikaks, et väljasõit on õige mitu minutit hiljem kui viimane hetk. Seejärel jääd toppama ühe aeglasevõitu ja hirmsat haisu eritava rekka taha. Lõpuks sillal õnnestub tast mööda sõita (mõnevõrra kiirust ületades, eks ta ole).

Mõtle, kui selles rekkas sõidaks salaliikluspolitsei, ütleb Väikevend. Nojah, lõkerdame selle peale südamest naerda ja päev saab hoo sisse.

Mõni argiõhtu

Mitu päeva tagasi sai võetud piletid Soosteri filmile. Jõuan viimasel minutil (viaduktiremondi tõttu on meil siin enam-vähem igal õhtul ummikud, ootasin raudtee ülesõidu juures üle kümne minuti). Ka Kõrreke oma kaasaga jõuab viimasel minutil. Film meeldib meile väga. Ning ajalehearvustusega pole üldse nõus – ei olnud lapsepõlvelood mõttetud ning filmi teemaks oligi ju kunstniku elu, mitte surm! Ja missugune elu – ning kui väärikaks ja vabaks oskas ÜS kogu süsteemi surve ja piiratuse juures jääda. Fantastiline inimene ja kunstnik! Pärast jätkus kohvikus juttu kauemakski ning elu tundus jälle imeline.

Mõni argine hilisõhtu. Võluv prokrastinatsioon

Surud paki parandamata töid kotti tagasi ja loed raamatut.

16. sajandil, kui raamatute trükkimine sai üldiseks, tekkis naispaavsti biograafe sellisel hulgal, et me ei suuda otsustada, keda võtta ja keda jätta, nii et me läheme neist kõigist vaikides mööda nagu too Genova rätsep, kellel oli enne ülestõusmispühi nii palju lõpetamata tellimustöid, et ta ei teadnud, milline neist käsile võtta; ta kustutas tule ning heitis magama.

One thought on “Argine

  1. S ütles:

    Lugesin nüüd ka seda arvustust. Oi, ei nõustu ka sugugi selle kriitikaga. Mind just järjest rohkem võlus see filmiline keel, kust paistis kunstniku loomingutki. Ja kõik need sõbrad, kes rääkisid…. eriti kui Soosteri aktsenti järele tegid. Filmina väga tugev elamus oli.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s