Seosetuid pudemeid käesolevast nädalast

Reedene õhtu. Võimalus tööasjad umbes-peaaegu kaheks ööpäevaks peast visata. Sel nädalal oli kahel päeval peale-tööd-koolitus.

Ühel neist päevadest olin lubanud oma sugulasele, et annan kaasava eelarve hääle tema jaoks olulisele projektile. Ma unustasin tööl olles mitte ainult oma hääle anda, vaid ilmselt ka asjaolu, et mul üleüldse on sugulasi.

Kui ma kolmapäeva õhtul pool viis oma arvuti sulgesin, püüdes mitte mõelda, et oleksin pidanud vastama veel mõnele kirjale ja kirjutama valmis ühe paberil dokumendi, läksin hoopiski botaanikaaeda.

Ilm oli päikeseline, osaliselt olid värvid ja meeleolud juba täiega sügises, kuid roosid õitsesid veel mis hirmus. Lõpuks jalutasin raekoja platsi poole, mulle meenus, et ka seal saab vist veel hääletada ning astusingi raekotta sisse. Kui apteek välja jätta, käisin vist raekojas viimati Väikevenna sünni puhust lusikat vastu võtmas.

Igal juhul olin täitnud oma kohuse kodulinlase ja sugulasena.

Järgmisel päeval, mu ainsal pisutki lühemal tööpäeval, olin mõelnud sõita metsa. Minu armas metsatukk, minu seened ja minu meditatsioon. Mitte asjaõigusseaduslikus mõttes muidugi. Ja ilmselt mitte ka tundelis-poeetilises mõttes, sest pärast tööpäeva olin nii väsinud, et tulin koju magama. Hiljem ka koristasin pisut ning lugesin lõpuni õõvastava, kuid omal moel siiski pooleli-jätta-ka-ei-saa vanakreekaaegse mõrvamüsteeriumi (https://www.rahvaraamat.ee/p/ideede-koobas/36763/et?isbn=9789985659076#). Leidisin kodust lauda koristades kolleegi aukirja, mis jäi juunis minu kätte.

Täna hommikul andsin tänukirja ja kinkekaardi (õnneks tähtajatu!) kolleegile üle. Ta oli need ka ise unustanud, nii et minu unustamisest polnud õnneks suuremat. Tööpäev läks kiiresti, tundide andmine ongi see osa tööst, mis mulle ikka meeldib.

Päeva jooksul sain teada, et tütreke ei tunne end hästi ning mul oli üle tüki aja rahuldada oma emainstinkte, viies lapsele ravumit, suppi ja kooki. (Olgu siinkohal öeldud, et miski neist polnud mu enda tehtud…)

Reedesel õhtul maksin arveid, võtsin ette uue krimka ning käisin võimlemas. Mõned neist tegevustest olid päris toredad. Vahetult enne kella kümmet selgus, et hoolimata sellest, et olin täna toidupoes käinud kahel korral, olin jätnud pehme kassitoidu ostmata. Lippasin läbi surnuaia poodi, kus tegin õlle- ja džinnipurkide ja närviliselt kella vaatavate kodanikega tihedalt palistatud poes endale kassitoitude juurde teed.

Loodetavasti õnnestub nädalavahetusel end rehabiliteerida nii emana, kassiomanikuna kui ka seenelisena.