Kehv ilm, hea toit ja mehed autos

Appi! Puhkuse esimesed kümme päeva on kulunud ebaloomuliku kiirusega.

Ilm on olnud seal, kus meie parasjagu oleme, nii ja naa. Enamasti naa.

Aga see-eest oleme väga hästi söönud. Ja minu meelest ka väga palju maganud. Sageli, kui on kellegagi vaja rääkida või kasvõi sööma kutsuda, siis ta parasjagu magab. Välja arvatud Kõrreke, kes on alailma koos oma peikaga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hea toit kodus

(Peikast on eriti vaimustund (Kõrrekese enda kõrval) Väikevend. Kui ma küsisin, kas ta on temaga vestelnud, vastas  ta, et ei, aga ta on mitu korda tema nägu näinud ja see tundub väga tore.)

Aga asjadest.

Olime Kõrrekese ja Väikevennaga mõned päevad Pärnus. Otseselt vihma sadas paaril korral, aga oli väga tugev tuul. Päike tuli välja alles ärasõiduhommikul. Eks me siis käisime veekeskustes, muuseumites ja eriti hea meelega söömas.

Uue Kunsti Muuseumis oli seekord Mees, Naine ja Meri. Pilte oli palju ja erinevaid, nagu ikka, mõned kõnetasid rohkem, mõned vähem. AV maalid olid muidugi klass omaette, Kõrrekesele meeldis ka väga selline kunstnik. Muuseumiskäik osutus ka väga praktiliseks: kui selgus, et Väikevennal olid kaasa saanud valed sokid, läksime oma ööbimiskoha lähedal asuvasse muuseumisse ja ostsime uued. Ja endastmõisttavalt ei suutnud ma vastu panna ka sinisekirjule klaasist vaasile. Lisaks mehele, naisele ja merele oli trepikoja seintel väga toredad naivistliku kunstniku tööd. Nautisime neid koos tütrega kogu südamest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mees, naine ja meri, nagu pildilt näha

Oma eelmisel suvel leitud lemmikud – linnalehmad – nägime ka ära, ehkki kaugelt – olid põõsaste taha tuulevarju pugenud. See-eest konni nägime ja kuulsime päris lähedalt. Samuti ka suures koguses jaapanlasi, kes uudistasid kõike päranisilmi ja suure huviga. Kõige rohkem tundus muidugi olevat soomlasi, isegi veekeskuse saunalava oli neid täis (nii palju, kui ma aru sain, naersid valju häälega kohalikke hindade üle – millest oli jutt, jäi arusaamatuks, aga igal juhul maksis see kaheksakümmend eurot kilo – nemad oleksid eeldanud viitkümmet).

Kahjuks ei õnnestunud meil ka tänavu eriti oma söögikohtade ringi laiendada – ikka jõudsime Steffanisse ja Supelsakstesse ja korra ka Mahedikku. Me jäime toiduvalikuga väga rahule. Tundus, et kõik oli siiski pisut kallim kui Tartus, kuigi täpselt ei oskagi võrrelda, kodulinnas käime kas päris pidupäeviti kogu famiiliaga  või mõnikord argipäeviti – näiteks suvel on see täiesti võimalik – päevalõunat söömas.

IMG_1389

Hea toit mujal (ma igaks juhuks ütlen, et mu telefon teeb ainult selfisid, sellest ka kummaline kadreering).

Ärasõiduhommikul jõudsime vähemalt jalgupidi ka merevette. Koduteel helistas Suur Vend ja küsis, millal me jõuame. (Jah, mu poeg, oleme teel ja varsti päral!) Sain aru, et mu laps vajab mind.

Koju jõudes selgus, et mul oli õigus. Mu vanem poeg, kes meiega Pärnusse tulla ei soovinud (ta just oli oma kassidest klassi väljasõidu tõttu kolm päeva eemal olnud!) vajas tõepoolest oma ema – kes ta muidu sõbra juurde linnast välja jalkavaatamisõhtupoolikule oleks viinud.

Leppisime kokku, et tulen südaööks järele. Selgus, et linna tulid meie autos ka kaks poja klassivenda, keda ma tean juba tõesti esimesest klassist alates. Ja korraga oli mu auto täis mehi. Kolm suurt meest. Millal see juhtus, ah?