Viimased pingutused. Kohe algab!

Viimane nädalal veel enne puhkust oli sedasorti, mis pani mind huuli verele närima – ja ma isegi ei teadnud, et ma niiviisi teen.

Suur Vend jõudis siin vahepeal põhikooliga ühele poole, saades kuidagimoodi hakkama matemaatikaga, hästi emakeelega ja suurepäraselt inglise keelega. Nii et kokkuvõttes võib jääda rahule – jäänud on veel vaid riietusküsimus. Ma ei ole kindel, et see saab olema kergem kui eksamid. (Väikelastega on mõned asjad kuidagi lihtsamad. Paned nad riidesse, nagu vaja, ja kui nad end ära ei määri – mis tõenäoliselt muidugi juhtub – siis nad ka on riides, nagu vaja.)

Ka minul oli sel nädalal eksam, selle lõpuks mu huuled veritsesidki. Ja suvetööga sain samuti hakkama. Kuigi väsimus ja asjade segaminiajamine võttis lõpuks juba hirmutavad mõõtmed. Õnneks said täna üheksandikud oma tunnistused kätte. Oli südantsoojendav aktus, ilusad kleidid, soojad sõnad ja lilled. Selliste töökohustuste vastu pole mul midagi. Oma lilled panin kõrgele kapi otsa ära, ehk kass Kuki ei avasta neid sealt.

Täna õhtul läks Väikevend keemiateemalisse öölaagrisse.

Minul algas puhkus. Mõnda eelmise suve õndsushetke tahaks kindlasti korrata – Pärnusse soovin minna, ja avatud talude päevale.  Kõrrekesega on plaan üheks väiksemat sorti reisiks. Laulupidu tuleb juba õige varsti. Oma kukeseenemetsi näen juba unes. (Ma näen neid muidugi aasta ringi unes.) On ootamas kolmed-neljad teatripiletid.

Ja et kõik  saaksid omavahel hästi läbi, et kass Kuki ei tiriks seinast tapeeti, et lapsed ei oleks liiga palju  nutiseadmetes, et oleks päikesepaistet. Palju tuju heakstegevaid raamatuid. (No ja et see Suure Venna rõivastusküsimus saaks kah lahendatud.)

Ilusat suve meile kõigile!