See nädal, kui sirel õitsema hakkas

Kui ma paar nädalat tagasi rattad hooldusesse viisin, pidasin plaani autovõtmed üldse ära panna ja igal poole rattaga sõita.

Tühjagi see nii läks. Ühe korra sõitsime Väikevennaga hommikul kooli, paar korda olen käinud trennis, mõned korrad poes ja kaks korda turul.

Eelmisel laupäeval ostsin turult tomateid ja värsket hapukurki. Palusin Tartu kuulsaimalt turumüüjalt Pjotrilt kuus kurki.

Kuidas kuus, imestas Pjotr. Sel aastal on moes kaheksa kurki! Ja tahtis mulle kohe ka seemnesibulaid müüa.

Sel nädalal oli Pjotr juba avaturul.

Aga see pole muidugi ainus kirjapanemist vääriv uudis.

Väikevend on kenasti maha saanud neljanda klassiga, kusjuures viimase õppeveerandi tulemused on paremad kui varasemad. Nii et kui härra laupäeval lapsi ja kodu hoidma saabus, otsustas ta premeerida Väikevenda kõige moodsama saadaoleva vurriga.

Kõrrekesel on veel arvestused ja metsaminek, enne, kui kooliaasta läbi saab.

Suurel Vennal on aga tunnid läbi ja eksamid ees.

Minul ka. Lisaks lähen veel klassiekskursioonile. Sestap siis ka härra lapsi ja kodu hoidmas. Pole vaja ilmselt öeldagi, et ta võtab oma missiooni äärmiselt tõsiselt.

Täna kärpis (õitsvaid) õunapuid, viis lapse Annelinna kaudu muusikakooli pilli harjutama (rattaralli oli meil siin parasjagu), ostis jalgpallimeeskonnale sobivas koguses toitu, treis koos poistega sarapuuokstest grillvardad,  grillis suure osa jalgpallimeeskonnale mõeldud toidust ka ära, leidis, et meile oleks koju vaja suuemat külmkappi ning lõpetas just Väikevenna instrueerimise teemal kuidas mitte välja surra ja missugusesse ülikooli tasub õppima minna.

Maja ees hakkas õitsema sirel.