Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s