Esimene nädal, kiitust väärt!

Läbi see nädal nüüd mõne tunni pärast ongi! Ja kõik, mis sellega kaasneb.

Kasutasin tänast päiksepaistelist hommikut ning sõitsin trenni rattaga. Kaskedel on juba kollased triibud ja sügiseste kuivavate puulehtede lõhn on selgelt tunda. Aias on liiga palju õunu, aga sarapuupähklid vajaksid veel päikest.

September on alanud. Siga on tagastatud, kassil on ühtelugu kõht tühi ning söögitoa aknalaual on viis vaasi lilli täis.

Paljud asjad on samamoodi, paljud jälle uutmoodi. Kõrrekesel algas viimane põhikooliaasta. Ega ma tema pärast nüüd üleliia muretse ka. (Küllap ma poiste pärast jõuan seda piisavalt teha, kui nende aeg käes.) Ta on võrdlemisi rõõmus ja tegus ning käis sel nädalal ka hennamaalingute töötoas. Tema vasakut kätt ehib nüüd salapärane hennamuster, minu ebaleva reaktsiooni peale rahustati mind asjaoluga, et see kuluvat mõne aja pärast maha. No jah, millal siis lõpuks veel kui mitte vastavas õitsvas eas…

Suur Vend on nüüd peale seitset aastat leidnud, et korvpall pole ikka justkui see ning hetkel trenni ei teegi. Samas sai ta klassijuhatajalt kiita aktusel esinemise eest ning järgmises koolinäidendis olevat tal roll juba ootamas. No hea seegi. Lisaks tähendab asjaolu, et tegu on muusikaklassiga,  sel aastal juba noortekoori. Eile käis ta klassivenna paintball-sünnipäeval ning naases ühe sinika ja kahe muhuga (või oli vastupidi).

Väikevend sai esimesel nädalal kolm kiitust – hindeid pole neil veel ka sel aastal. Kiitused olid regilaulu eestlauljaks olemise, inglise keele lugemise ning oma suvest jutustamise eest. Tänavu algas ka saksa keel. Esimene tund on juba olnud, Väikevend on tutvunud õpetajaga ning  oskab nüüd öelda eine dumme Kuh.

Aga see kõik oli sissejuhatus. Nädala tipphetk saabus eile päeval, kui me olime sõitnud Riiga korvpalli vaatama. Suur Vend oli, nagu ma ütlesin, sünnipäeval ning seega kutsuti kaasa Vanaema. Vanaema oli ilmselt kogu hiiglaslikus Arenas ainus daam, kandes sukki ja seelikut. Aga mitte see polnud meie etteaste kõrghetk. Nimelt, kui ma ootasin Väikevennaga härrat ja tema ema suveniiritelgi ees, astusid meile ligi kaks noormeest, kes küsisid, kas meil on hetk aega. Neil paistis käes leht, kus oli lahter nime ja vanuse jaoks. Minus nad ei küll huvitunud, aga Väikevennale tehti ettepanek tuua mängu alguses kohtunikule pall. Tasuks pidi saama palli ja särgi. Pärast toodi ta kenasti oma kohale.

Vähemalt üks Eesti mees tuli oma etteastega veatult toime!

Vähemalt üks Eesti mees tuli oma etteastega veatult toime!

Kahjuks ei kaasnenud tema perele au saada loožikoht, nii et pilt on täpselt see, mida me nägime. Aga Mamma vaatas kodus telekast ning temale tulnud koguni liigutuspisar silma. Eriti hämmastanud teda, et Väikevend suhelnud kohtunikuga täitsa vabalt. (Talt olla küsitud nime ja vanust ning sellist asja oskab iga kolmanda klassi poiss inglise keeles vabalt ütelda!) Särgi lubas Väikevend homme koolis selga panna ja klassikaaslastele näidata. Kahju, et ülejäänud Eesti meeste etteaste samal tasemel polnud.

Teistele lastele tõin Lätist kommi ja nemad olid ka rahul.

Väikevend on praegu naabritüdruku ratsutamisega sünnipäeval. Aga koolikott on homseks koos.

Mina pean enda koolitükke veel pisut vaatama. (Ma olen sel aastal juba kuuendas klassis ka!)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s