Kojutulek

Kolmveerand kaks öösel sain oma suurema poja treeneri bussi pealt kätte ja sõidutasin koju. (Plaat autos oli jõudnud parasjagu We are the champions lauluni Freddie Mercury esituses.)Väsinud poja. Olin eelmisel õhtul küll igaks juhuks ta koolikoti kokku pakkinud ja päevikusse vabandusegi kirjutanud, kuid arvasin, et ega mul teda üles äratada küll ei õnnestu.

Nii oligi. Käis ja vaatas oma teretulemast-torti ja läks voodisse tagasi.

Kaheksa ajal helises mu telefon.

Emps, mul on sulle öelda kolm asja. Esiteks: ma sõin kooki ja see oli hästi hea. Teiseks: Aitäh! Ja kolmandaks: ma lähen kooli.

No trenni ta täna ikka ei jõua, mõtlesin.

Kui meie Väikevennaga – ka meie hoidsime klassi ja võtsime hommikul auto asemel rattad – koju jõudsime, oli Suur Vend kadunud. Muidugi trennis! (Koos kolme kõige visamaga kambast. Kuigi, vähemalt antud nelikust oli meie oma ainus, kes sel päeval kooli jõudnud oli.)

Õhtul kandusime siiski mõneks hetkeks teemast kõrvale ning meisterdasime Suure Vennaga risttahukat. See tuli meil juba teisel katsel välja. (Ruumilised geomeetrilised kujundid pole kunagi mu tugevaim külg olnud.) Isegi pindla arvutasime me täiesti õigesti. (Ma vähemalt loodan parimat.)

Homme hommikul on suurematel lastel koolis spordipäev. Õhtul vahelduse mõttes jalkatrenni. Õige kah! Ega teisiti olümpiamängudeks vormi ei saa!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s