Projektiaruanne

P1010732

Mul polnud ammu dokumendifotot vaja läinud. Kui ma oma vastsed pildid kätte sain, olin päris ehmunud. Mitte, et pilt oleks kole olnud või midagi. Aga – ma pole enam noor. Ja hõiskamine stiilis tähtis pole mitte see, kui vana sa oled, vaid kui vanana sa end tunned, kui vana on su hing! ei tee minu puhul asja paremaks. Sest ma arvan, et hingelt noor pole ma kunagi olnud. Eriti polnud ma seda noorena. See-eest välimus tekitas päris sageli veel peale kolmekümnendatki sünnipäeva küsimusi – näiteks alkoholi ostes. (Kuigi jah, nii viimase aasta jooksul pole tõepoolest keegi kahelnud, et ma olen kaheksateist!)

Läksin, pilt näpus, üliõpilasesindusse. Sest just seal tegeldakse teadupärast muuhulgas ka õpetaja tsunftiau tõendavate kaartide väljastamisega. Ruumis oli neli noort inimest. Kaks tütarlast – üks neist, pisut väsinud moega haldjalik neiu hakkas minu pilti parajaks lõikama.

Teine tüdruk oli elav tumedalokiline kaunitar.

Ja siis ma mõtlesin, et me peaksime tegema ühe uue projekti. Selle nimi on “Me kõik saame vanaks”. Sisuks on, et me kõik vananeme ja see on tegelikult cool. Ei, ärge vaadake mind niimoodi! Ma mõtlen seda tõsiselt ja Tallinnas on räägitud ja me saame linnavalitsuselt raekojaplatsis lava ja…

Kahel lontuliku olemisega äravahetamiseni sarnasel suurte prilliklaasidega poisil olid suud lahti vajunud. Tüdruk oli tõesti tähelepanuväärselt ilus, ja ma usun, et poisid oleksid nimetanud tema rõõmus cooliks ükskõik mida.

Muidugi on vanakssaamine asjade loomulik kulg. Oh, kuidas mulle meeldivad koos vanaks saavad abielupaarid. See on tõeline õnn, tunda end väärtusliku ja ainulaadsena ning üksteisele otsa vaadata ning endiselt naerda. Elu kulgemist, päevade saabumist ning öösse kadumist. Naerukurrud on minu meelest ilusad.

Panin õhtul trennis kangile kaks ja pool kilo juurde. Õues oli õhk niiske, kuid soe. Väikevend oli teinud oma dressipluusi poriseks, käinud toas, võtnud uue dressipluusi ja teinud ka selle poriseks. Õhtusöögi oli ta ära unustanud. Panin dressid pessu, andsin lapsele süüa, panin lapse pessu, lugesin unejuttu. Suur Vend leidis köögikapist vaarikavarsi ja keetis nendest endale teed. Kõrreke, kes oli võlutud Väikevennale loetud unejuttudest, võttis minu voodilt raamatu ja hakkas lugema.

Taevas on pilvine, kuu ei paista. Tänane päev lõppeb tunni aja pärast.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s