Meeleheide, oiged ja merre visatud kell

Eile õhtul haaras mind kohutav meeleheide, mis avaldus oietes, ning lõpuks kahmasin söögitoa kella ja viskasin merre. Nii tsiteerib Jerusha Abbott Baškirtsevat. Originaali ma lugenud muidugi pole – kuigi inglise keeles on ju täiesti olemas.

Kusagilt on mulle meelde jäänud ka õpetus, et tõeline daam pole kunagi väsinud. Daam võib ju selle asemel kella merre heita.

Veel võib ka proovida öelda, hääles põlastus pilla-palla-pillerkaar. (Seda demonstreeris mulle mõni aeg tagasi mu tütar, kui talt küsisin, miks tal muusikas tavapäraste viite kõrval oli küsimärk. Vastuseks oli südametäiega öeldud: No kujutad ise ette, meil oli  “Pilla-palla-pillerkaar” astmenimedega laulda!) Öelge järele ja kuulete ise! (Pole ju öeldud, et daamil ei sobi kuuldavale tuua oigeid. )

Mida teeb üks suhteliselt tavaline, pisut väsinud naine peale tööd? Ei midagi erilist. Käisin raamatukogus, kihutasin poisinaaskli arvuti tagant õppima ja viisin hiljem trenni, panin kirja posti, võtsin lasteaiast väiksema naaskli ja läksin temaga poodi ja juuksurisse. Peale juuksurit kiiresti suuremale trenni järele. Kodus õhtusöök, ahi kütte, suurem naaskel uuesti inglise keelt õppima. Siis pesamuna duši alla ja unejutt (eelviimane peatükk Karlssonist). Ka suuremad lapsed tulid kuulama. Kõrreke masseeris pisut mu väsinud selgagi.

Suuremad lapsed vestlesid allkorrusel omavahel, kui ma põngerja magama olin pannud.

Kõige pessimistlikumalt suhtutakse euro tulekusse Jõgevamaal ja kõige optimistlikumalt Tartus, kuulsin ma oma tütart parasjagu lausumas.

Tulin ja tegin arvuti lahti.

Mul on vaja mõned kirjad kirjutada, pomisesin.

See, ma leian, on vägagi kohane tegevus.

Ja kummale pildile sarnaned sina?

(Teise sain siit.)