Müstika minu oma õuel

Mul oli veel täna hommikul neli küsimust, aga kahele sain juba vastused.  (Erinevalt siin mõnest leheküljest, kus küsimusi on kümme ja ühelegi vastust polevat.)

Esmalt: kuidas on võimalik, et minu blogi on blogipuus, kuigi ma pole oma uut ajaveebi sinna mitte kunagi kuuseehteks üles riputanud? Õigupoolest oli eemaldamatus eelmainitud puust ka üks mitmetest blogikolimishoobadest pool aastat tagasi. (Et olin ta noore-rohelise blogardina ta kunagi sinna lisanud, oli piisav põhjus teda sealt enam mitte kuidagi välja saada.) Kas ma peaksin veelkord kolima? Aga kui tuleb jälle järele?!

Teine: kust saab Tartus osta Pilot-tinteka südamikke? (Rahva Raamat ja Selver, kust varem olen saanud, on kontrollitud – pole.)

Kolmandale küsimusele, õigemini küll küsimusteblokile, sain täna ammendavad vastused lastevanemate koosolekult oma laste koolis. (Loomulikult on teemaks uus e-kool.) See nähtus ongi, nagu selgus, juba olemuselt müstiline. (Umbes nagu liikuvad trepid Sigatüükas, nii et tuttava koha pealt midagi otsides näitad ainult seda, et oled üks paras soss.) See on siis selge.

Aga neljas küsimus – kas Lenin oli siis seen või mäletab luuletaja valesti – leidis tänases Ekspressis õnneks täisteadusliku vastuse. Luuletaja mäletas valesti.

Niisiis – Lenin polnud seen.