Home Alone

Kummaline. Väga kummaline.

Omal ajal, lapsepõlves, tuli seda ainsa lapsena ikka päris sageli ette. Nautisin seda ülimal määral – loed raamatut, keedad kohvi (olen sõltlane  umbes kümnendast eluaastast…), kuulad muusikat.

Nüüd, teate, tundub kuidagi kõhe.  Lapsed on oma isaga ja ma tegelen aktiivselt neile mitte helistamisega iga tunni aja tagant. Ükskord helistasin, aitab küll, eks ole.

Ise läksin õhtul trenni. Koju tulles kutsusin kassi tuppa ja keerasin ukse kohe lukku. Ikkagi on imelik tunne. Tavapärase pahameele asemel täidavad isegi laste poolt minu kirjutuslauale vedelema jäetud asjad mind heldimuse ja igatsusega. Näed, Lõvipoiss meisterdas täna hommikul kommipaberist ja salvrätist kassile mänguasja.  Kõrreke pole loetud ajalehte korralikult kokku tagasi pannud – ja seal on tema väike, kunagi ammu Mäkist saadud puudel.  Veel mõni tund tagasi mängis Väikevend legomehikestega, kes on kõik kenasti laevale ritta asetatud. Rüütlid kõrvu kiirabiarsti ja töömehega, klotsihobu silmitsemas laevatekki topitud mootorratast. (Kõik kokku moodustavad loomulikult hästivarustatud piraatkonna.)

Ei, ma EI helista. Kõik on hästi.

Võiks ju teha, mida tahad – aga ei tahagi nagu midagi.  Noh, lähen keedan siis vähemalt kohvi.