Teistmoodi jõulud

Alguses ei pidanud midagi teistmoodi olema. Aga kuna Mamma on haritud daam, kes võtab alati spetsialistide teaduspõhiseid soovitusi kuulda, ja need manitsesid jõulu lähiringis tähistama, siis ikkagi teatas Mamma, et tema tänavu külalisi ei kutsu. Aga hane ja kapsa teeb valmis.

Et säästa Mammat ühistranspordist ja muust sellisest, sõidutasin ta ise turule. Pakkusin ka poodiminekut, kuid Mamma väitis, et tal on kõik olemas. No nii, ja keda ma nägin järgmisel päeval kesklinnas kaubamajas? Mammat! Tal oli kummilint terapeudi juurde jäänud ja siis leidnud ikkagi, et käib poes ka ära. Nojah, vähemalt suutsin teda veenda mitte minema eluga riskides meile jõulukinke hankima. (Lapsed siiski said kommi ja raha, neid saab ehk eluga riskimata.)

Jõuluhommikul käisime koos surnuaial. Mamma ostis pärjad kalmistu pärjamüüjate seas konkurentsitult kõige nässakamat ikebanat pakkuvalt müüjalt. Kui ma hiljem selle kohta pärisin, väitis ta, et elanud lapsena selle prouaga samas majas. Väga mammalik argument pärjavalikul. Tänavusel küünlatiirul osaleid ka Härra ja Suur Vend. Viimane küünal läks kodus Kukikesele.

Aga jah, kõigest hoolimata tegi Mamma oma hane ja hapukapsa valmis ja pani meile kaasa. Minule jäi ainult taimne pearoog, tegin läätsepikkpoissi. Samuti olin ostnud nii tavalisi kui noriverivorste. Kõrreke tuli varem kuuske ehtima. See on õnneks lihtne, pühkisime oma kunstkuuse tolmust puhtaks. Värvigammaks sai traditsiooniline punane ja valge. Jõuluehetega on alati nii toredaid mälestusi: väikesed puidust mänguasjad, mis on Kõrrekese-Suure Venna lapsepõlve aegadest meid teeninud, koolilaadalt ostetud heelgeldatud lumehelbed, Saksast toodud päkapikud, sulgi ajav öökull. Suur osa ei mahtunudki puule.

Siis saabusid ka Kõrrekese kaasa ja viimase ema. Toimusid ka telefonikõned Mamma ja Vanaemaga. Viimane on meil moodne, temaga tegid lapsed koguni videokõne.

Toit oli peaaegu sama maitsev kui Mamma juures.

Kingipakkide lunastamiseks loeti sürrealistlikku luulet, vemmalvärsse, lauldi ja eteldi jõuluklassikat, tantsiti Argentiina tangot. Laste pakkides oli kõigis mõni raamat, isegi Suurele Vennale olin leidnud staarjalgpallitreeneri eluloo. Lisaks õnnestus näha ka tavaliselt väljapeetud Suurt Venda tõeliselt rabatuna, kui ta silmitses kingikotist leitud täiendust oma mündikogule. Kõrreke teatas, et oli pakis olevat raamatut isegi osta mõelnud. Siis on ju hästi, kui sellise jõulukingiks saad. Minu kingitus – antikvariaadilõhnaline pilt beduiinist dromedari seljas tegi mulle rohkelt nalja ja südamest head meelt. Kommi sain ka rohkesti. (Kohe väga rohkesti.)

Mõnes mõttes oli kõik nagu päris, nagu ikka on olnud. Ainult Mamma oli oma kodus kassiga kahekesi, ja aias põles küünal. Nii et teisest küljest oli kõik täiesti valesti, nagu terve see aasta on olnud. Sellised jõulud siis.

2 thoughts on “Teistmoodi jõulud

  1. nodsu ütles:

    Mündikogujatest. Kas mündikogujaid võiks huvitada ka suveniirmündid, mis ei ole kunagi maksevahendina käibel olnud?
    (me saime ühe esinemise eest tervele trupile portsu väga ilusaid suveniirmünte, aga kõik esinejad ei võtnud enda oma välja ja nüüd need sitsivad asja eest, teist taga minu kodus.)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s