Ettevaatust, reisikiri! XI

Kuidas see täpselt nõnda läks, et me nädal tagasi Kõrrekesega end Valgevenesse suunduvat avastasime, kes seda täpselt mäletab. Võib olla sai kaalukeeleks programmis olev Marc Chagalli sünnikodu, ilmselt mahutatavus Kõrrekese pillilaagrite vahele ja kindlasti odavus.

Vitebsk – Marc ja Efrosiinia

Igal juhul jõudsime me möödunud reede hilisõhtul Vitebskisse, uhkesse ja peaaegu tühja hotelli, kus, nagu ka suures osas ülejäänud linnas, polnud tol hetkel sooja vett. See-eest oli aknast vaade Dvinaaks muutunud Daugava jõele ning võimalus roosade sammastega restoranis kõrvulukustava muusika saatel õhtust teed/õlut rüübata.

Hommik tervitas meid vihmase ilma ning unustamatu hommikusöögiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sai veel teed või kohvi. Vett ega mahla ei saanud, sest baar polnud avatud.

 

Chagalli muuseum oli kitsuke ja sõbralik. Olin bussis ennist lugenud eestikeelset raamatut, mis oli mõnus segu klatšist ja kunstiajaloost (autor tundis Chagalli-aegseid Pariisis ja Vitebskis tegutsenud kunstnikke umbes samavõrd kui pr Saagim praegust kohalikku seltskonnaelu).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Chagalli sünnimaja. Või täpsemalt maja, kus ta kasvas. Sündis ta dramaatiliselt – linnas möllas parasjagu tulekahju ning tulevane maalikunstnik sündis surnult. Torkimise peale ärganud siiski ellu.

Peale linnaekskursiooni läksime vabal pealelõunal Kõrrekesega ka kohalikku kunstimuuseumi. Kunstimuuseumis oli 37 saali. Iga saali juurde kuulus tädi. Lisaks tädid kassas ja siis veel üks, kes meid ukselt kassasse juhatas.  Meid huvitas Pen, Chagalli õpetaja. Kassatädi müüs meile piletid Peni saali ja lisaks valis veel välja kolm saali, missuguse põhimõtte järgi ta seda tegi, me päris hästi ei taibanud. Iga saali kõrval, nagu öeldud, oli tädi, kes kõliseva võtmekimbuga ukse lahti keeras ja siis selgitusi jagas. (Missugune teenus!) Pen on suurepärane portretist ja meeleolude looja. Äärmiselt nauditav. Ülejäänud saalidest ühes oli mingi kummaline valik pühapilte, ristpistes tikandeid ja natüürmorte, järgmises oli üks päris nauditav kaasaegne kunstnik ja viimases Püha Efrosiinia. Püha Efrosiinia juurde kuuluv tädi oli eriti põhjalik. Tiris meid kättpidi eksponaatide juurde tagasi (kui me tema arvates liiga pinnapealselt nendega tutvusime), jagas suure pühendumuse ja põhjalikkusega selgitusi ning lõpuks soovis meid kindlakäeliselt istuma suruda, et me vaataksime ära ka filmi. Meil polnud vähimatki kavatsust seda teha. Selle peale tädi solvus, pööras meile selja ning trummeldas sõrmedega nördinult akanalaual. (Aga Polotski Efrosiiniast me siiski pääsesime!)

Minsk – puhas, pompöösne ja sõbralik

Minsk oli hoopis teistsugune linn. Eks inimene näeb seda, mida talle näidatakse ja Minski puhul oli seda näidata tahtmist päris palju. Juba linna sissesõidul – Minskisse viivate maanteede ääres ei tohi kasvatada näites kartulit. (Ei näe piisavalt esinduslik välja.) Majad on suured, kõik need meie -mäed on Minski kõrval poisikesed. Muidugi, kui sa bussist välja tuled ning eriti pärast seda, kui sa oled korduvalt läbi kesklinna erinevate parkide jalutanud ning märganud puhtust, sõbralikkust, tänavapilti täis väga ilusaid noori inimesi – muutub linn ka ise kõledast järjest sõbralikumaks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minsk. Tagaplaanil tsirkus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Noored ja ilusad minskilased.

Kohalikus vabaõhumuuseumis oli minu jaoks vähe ehedust, kuid see eest ülimaitsev kohalik mõdu ning armsad kitsed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga praktiline ese valgevene traditsioonilises majapidamises – kui ema toimetas, fikseeris kepi, tõstis mudilase aasa sisse ning viimane muudkui müttas ringiratast.

Rahvusõhtu kohaliku mesiniku juures, natuke maad Minskist välja sõita, oli minu jaoks kõrghetk. Juba mesinik Vassili ise oli vaatamisväärsus, toidud olid maitsvad ja kohalik ühe-pere-folkansambel üllatas nii oma kõrge taseme kui ka kaasahaaramisvõime poolest. Isegi mina, kes ma kunagi ei tantsi, avastasin end ühel hetkel krakovjakki vihtumas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mesinik Vassili sokuga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohalik pereansambel, kelle jaoks mitmete eri pillide valdamine ega mitmehäälne laul polnud mingi probleem. Erit köitis minu ja Kõrrekese tähelepanu perepoeg, kes sarnanes mitmes mõttes väga Suure Vennaga. (On vist asjatu loota, et ta oma õde (vasakult esimene)  ei kiusa?

Kloostris käisime ka. Nagu õigeusu pühakojad ikka, on nad meelõhnalised (vahaküünlad!) ja pühapilte täis. Elizaveta klooster on tähelepanuväärne seetõttu, et tekkis alles sel aastal, kui Kõrreke sündis. Mu laps polnud kunagi varem üheski nunnakloostris käinud ja seetõttu oli see tema jaoks väga elamuslik.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Miri kindluses hälbisime pisut ettnähtud programmist ning jalutasime kindluse galeriil, ronisime tornidesse ja vaatasime ümbrust. Lõpetasime oivaliste drannikutega kohalikus söögikohas.

IMG_1435

Vaade Miri kindlusele. Ootame drannikuid

Noh, ega väga palju rohkem ei jõudnudki. Õhtul jalutasime Minskis läbi kolme suure pargi vaateratta juurde – aga see vihmaga ei tööta. Jalutuskäik ise oli tore ja vihm läks ka varsti üle. Ka kassimuuseumi olemasolust saime kahjuks teada alles päris õhtul. Kõigi nende jalutuskäikudega oli linn kuidagi omaseks saanud.

Kaasa ostsime mõdu, küpsiseid ja kommi. Paljud maitsed  – näiteks jäätis, aga ka muud maiustused – tulid lapsepõlvest väga tuttavad ette.

Tutvusime pisut valgevene keele eripäradega – kuigi vene keelega seal probleeme loomulikult pole, hotellides võidakse rääkida ka inglise keeles ja nii hotellis kui ka turul kommi ostes üllatati meid eestikeelse paluniga.

Kõrreke sai reisi lõpuks selgeks vene keeles tee tellimise kohvikus. (Laps oskas küll ennegi igasuguseid keerulisi sõnu, näiteks достопримечательность, aga nüüd sai tee tellimise ka selgeks.) Nägi oma elu esimest Puškini monumenti. (Kui ma talle ka Gorki oma näitasin, küsis ta – kuidas sa nad kõik ära tunned?)

Me nägime seda, mida meile näidati. See oli väga puhas – kindlasti kõige puhtam koht, kus mina olen käinud. Eesti turistile on Valgevene kindlasti odav. (Viimasel õhtul peenes jaapani restoranis – tellisime ka magustoitu –  oli arve kahele inimesele 14 rubla.) Minsk oli kahtlemata pompöösne, suured kõrged ühetaolised majad, suured pargid, suurejoonelised monumendid, nägime ka Leninit ja punalippu. Punalipu juures oleva obeliski treppidel õppisid Valgevene noored parasjagu rulaga trikke.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Reisi eesmärk – võimalikult palju eksootikat vähese raha eest – sai kindlasti täidetud. Kapis on mett ja kommi ja loodan, et siia sai kirja kõik oluline inimestest, kitsedest, ehitistest ja meelõhnast.

Advertisements

Kas sina oled kitsede suhtes eelarvamuslik?

Kuna eelmise aasta kogemus oli väga meeleolukas, polnud sel suvel küsimustki, kas me läheme avatud talude päevale. Sel aastal reageerisin kiiresti ja registreerisin enda, oma vanima ja noorima kodule lähimale bussile. (Keskmine laps läks isaga Soome kala püüdma.)

Sõime hommikul eelmisest õhtust üle jäänud mustika-kaerahelbe kooki ja läksime kohale, varustatud termokoti ja sularahaga. (Kõrreke küll juurdles, kas peaks endale sobiva toidu kaasa ostma, aga ütlesin eelmist aastat meenutades, et kooki saab ta ju ikka süüa. Reisiseltskonda, nagu me hoobilt nägime, olid komplekteerunud ka Väikevenna sõber P ja tema ema. Väga rõõmustav kohtumine!

Esimeses talus peeti eksootilisi loomi. Lapsed said kaela ümber kanda madu Friidat, silitada ninast ninakaru, üritasid abistada nutriat tema isiklikus revolutsioonis (Puurid On Nõrkadele!), silitada laamasid ning hüpata kõrvale, kui noil tekkis juhuslikult vajadus sülitada. Vaid känguru Volli sõilitas ettevaatliku hoiaku ja silmitses endale vaatamiseks toodud inimesi oma majakese aknast.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laama pilvede taustal

Teises talus kasvatati köögivilju ja hoidistati neid huvitavate mooside ja veini kujul. Seal sõime ka lõunat – kuna pakuti kotlette, valis Kõrreke kaks kooki. Võib olla meie seltskonna jaoks oli see teistega võrreldes vähem huvipakkuv koht – ainsad loomad, keda nägime, olid koer ja konn, kuid talus tehtava töö hulk – lisaks köögiviljadele oli talu ümber hiiglaslik iluaed – tundus aukartustäratav. Pereproual olevat siiski ka vaba aega, siis ta püüab kala ja korjab seeni. Ostsime karbikese vaarikaid kohapeal söömiseks, kaasa pudeli marjaveini ja sibulamoosi.

Seejärel oli programmis ülinunnu lambakasvatustalu. Sealne talupere, lammastest rääkimata, võitis hoobilt kõigi südamed. Vägisi tuli meelde Bullerby. Ning lisaks pakuti seal head kohvi ja kaneelisaiu. Kõrreke soovis sedakorda brownie´t. Ostsin ka Väikevennale koogi, aga kuna seal oli ka batuut, lambad ning piiritud võimalused ringi joosta, polnud Väikevennal koogi jaoks justkui ei aega ega tahtmist. Nii sai Kõrreke ka suurema osa Väikevenna meekoogist. Kõrrekesel oli lambakasvatustaluga oma plaan – osta sealt omale kindad. Kinnaste valik oli napp, kuid lõnga oli see-eest palju. Nii et nüüd ei jää tal muud üle, kui kuduma hakata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõige kaunim hernehirmutis

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Saage aru, see koht ongi päriselt olemas!

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pildil nähtavate lammaste villast lubas Kõrreke kindad kududa.

Viimase talu toodanuga, parimate siinmail saada olevate juustudega, oleme me muidugi tuttavad. Aga lehmi me varem isiklikult ei tundnud! Kuna päev hakkas juba lõppema, olid lehmad pisut tüdinud olekuga ja poisslapsed ülemeelikud. Meie P emaga vaatlesime erinevas vanuseastmes vasikaid ja püüdsime mõelda, missuguses vanuses lastele need võiksid vastata. Ostsime talupoest kaasa juustu, šokolaadi ja toorpiima. Poisid käisid küsimas raha küll ökolimonaadi, küll käsitööjäätise tarvis. Kõrreke enam kooki ei soovinud, küll aga soetas endale ise kaasa värvimuutva tee ja kohapeal tarbimiseks klaasi piima.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja vasikas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tema sai minu hääle kauneima lehma valimisel. Muidu ma missivalmisi ei poolda, aga valijate vahel lubati juustu välja loosida…

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja pisut kurnatud lehm

Koju jõudes olime päris väsinud. Laudalõhnalised riided läksid kohe pessu – ehkki, imelik küll, olles loomadega tutvunud, ei ole see lõhn ebameeldiv, lihtsalt selline… teistmoodi lõhn.

Külmkapp on head toitu täis. (Rahakott seevastu muidugi üsna tühi.) Pärast pilte vaadates küsisin lastelt, mis neile kõige rohkem meeldis. Väikevenna lemmikuks oli esimeses talus nähtud ninakaru, Kõrrekesele meeldisid aga madu ja juust.

Jõin oma õhtust teed ja vaatasin telekast uudiseid. Seal oli ka juttu sellest suurepärasest päevast ja proua kitsekasvataja ütles, et sellist päeva on väga vaja, et inimesed poleks kitsede suhtes eelarvamuslikud.

Me oleme nõus.

Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Laulupeost. (Hoiatan, mitte midagi originaalset siin kirjas pole!)

Nagu viimastel kordadel ikka, õnnestus ka sel laulupeol mul end saatjana peoliseks smugeldada. Nii et selle täiesti õige laulupeotunde koos koolimaja võimlas mati ja magamiskotiga ööbimise, supisabas seismise ja täiskiilutud bussis sõitmisega saan kätte. Ja see on äge!

Sest lisaks ja ennekõike on seal ju ikkagi laulupidu. Kui ilusasti koorid kõlavad, kuulsin juba proovipäeval. Juba siis oli tegelikult täiesti aimatav, missugused lood kordamisele tulevad ja keda dirigentidest lapsed täiega fännavad.

Proovipäev oli ka muus mõttes meeldejääv. Sest sel laulupeol ostsin endale ilusa punase rahvusliku tikandiga salli ja lisaks ka sõrmikud. Üks lastekoori neiu kurtis, et laval ei saanud enam laulda, sest hambad plagisesid. (Lohutasin teda, et kuulda seda küll polnud.) Oma isiklikest lastest nägin sel päeval Suurt Venda laval laulmas. Tal oli küll pikkade käistega pusa (jopet ega isegi vihmakeepi keeldus pealinna kaasa võtmast) ja lühikesed püksid.

Telefonisõnumile vastas ta enda kohta tavatult paljusõnaliselt. (Hästi! Pole vaja. Tavaliselt oleks olnud vastus norm või ok.) See pole vaja oli pakkumise kohta, et võin talle sooja jooki osta.

Kui me pika proovipäeva õhtuks koolimajja jõudsime, tundus, et see külmatunne ei kao vist elu lõpuni.

Tütar rääkis hiljem, et vihmast ja niisukusest oli ühe viiuldajal viiuli kaas lahti löönud. Paljud pillimängijad – ta ise ka – mässisid oma pillid niiskuse eest kaitseks toidukilesse.

Siiski. Uni tuli pika päeva järel hea, hoolimata asjaolust, et mulle oli jäänud viimane, juba topiliseks magatud voodriga magamiskott, padja olin unustanud kaasa võtta ning võimlas magas kahe koori jagu rahvast.

Hommikul oli ilm juba soojem ning rongkäik meeleolukas nagu alati. Oma tütart sain enne rongkäiku isegi kallistada. Tol hetkel oli tal käes trumm.

Nagu hiljem lastega rääkisin (ja järelvaatamisest oma silmaga nägin) läbis mu poeg rongkäigu koori silti kandes ning tütar hoopis liikumispuudega sõbranna ratastooli lükates. (Ega ma ausalt öeldes ei teadnudki enne, missugusega kolmest orkestrist, mille hingekirjas ta on, marssima läheb.) Rongkäik sai kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Väikevend oli samuti oma isa ja vanaemaga olnud rongkäiku vaatamas. Mina neid ei näinud – ja nemad mind samuti mitte.

Kontsert oli väga liigutav. Esimestest taktidest viimasteni. Kes nägi ja kuulas, teab isegi. Suur Vend laulis nii segakooris kui ühendkoorides, Kõrreke puhkpilliorkestris ja koondorkestris. Platsil ringivaatamise aega justkui polnudki. Tahtsin kindlasti kuulata oma isiklike laste esinemisi, ja siis muidugi oma kooli koore ka. Nii et pidu, mis kava järgi pidi kestma viis, tegelikult aga umbes seitse tundi, sai samuti kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Vihma ei sadanud. Mõni hetk tundus, et paistis isegi päike.

Koju jõudsin peale kella kahte. Vaatasin toad üle – kõik lapsed ja kassid olid olemas. Väikevend oli juba päeval vanaemaga tagasi sõitnud (ja kasse toitnud), Suur Vend ja Kõrreke jõudsid mõlemad umbes samal ajal.

Mis me täna tegime? Pesime pesu ja vaatasime telekast laulupidu! Lapsed ise kommenteerisid juurde. Kõrreke tahtis, et ma kindlasti kuulaksin Supilinna-loo fagotisoolosid ja tutvustas nimepidi mängijaid. Suur Vend rääkis samuti erinevatest lugudest. Tõi kohe oma noodigi mulle näha. (Mitte, et ma nooti tunneksin.) Tema lemmikuks oli mitte eriti üllatuslikult Meie-laul – selle autor ja dirigent ühes isikus pälvis samuti kõrgeimad hinnangud –  ja Eesti muld ja Eesti süda. Viimaseks etteasteks oli muidu kokkuhoidlik Suur Vend endale Eesti lipu ostnud.  (Talle tundus, et nende nurgas, dirigendi parema käe pool, oli lippe piinlikult vähe.) Lõpulaulu kommenteeris aga kriitiliselt: saad aru, bassidel ei olnud esimese kaksteist takti mitte midagi, ja siis tegime kaheksa takti uu-uu. Tõestuseks näitas mulle noote.

Suur Vend lubas kindlasti ka gümnaasiumis koori minna, sest alles tänavu saanud ta mõningate laulude mõttest aru. Kui Kõrreke jätkab samas tempos, mängib ta järgmiseks laulupeoks nähtavasti kõigis orkestrites, mis meie kodulinnas komplekteeritakse.

Olen õnnelik ja tohutult rõõmus, et minu Kõrreke ja Suur Vend on selles maagias osalised. (Ma võiksin vist homme laulupidu otsast uuesti vaatama hakata.)

 

 

Kehv ilm, hea toit ja mehed autos

Appi! Puhkuse esimesed kümme päeva on kulunud ebaloomuliku kiirusega.

Ilm on olnud seal, kus meie parasjagu oleme, nii ja naa. Enamasti naa.

Aga see-eest oleme väga hästi söönud. Ja minu meelest ka väga palju maganud. Sageli, kui on kellegagi vaja rääkida või kasvõi sööma kutsuda, siis ta parasjagu magab. Välja arvatud Kõrreke, kes on alailma koos oma peikaga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hea toit kodus

(Peikast on eriti vaimustund (Kõrrekese enda kõrval) Väikevend. Kui ma küsisin, kas ta on temaga vestelnud, vastas  ta, et ei, aga ta on mitu korda tema nägu näinud ja see tundub väga tore.)

Aga asjadest.

Olime Kõrrekese ja Väikevennaga mõned päevad Pärnus. Otseselt vihma sadas paaril korral, aga oli väga tugev tuul. Päike tuli välja alles ärasõiduhommikul. Eks me siis käisime veekeskustes, muuseumites ja eriti hea meelega söömas.

Uue Kunsti Muuseumis oli seekord Mees, Naine ja Meri. Pilte oli palju ja erinevaid, nagu ikka, mõned kõnetasid rohkem, mõned vähem. AV maalid olid muidugi klass omaette, Kõrrekesele meeldis ka väga selline kunstnik. Muuseumiskäik osutus ka väga praktiliseks: kui selgus, et Väikevennal olid kaasa saanud valed sokid, läksime oma ööbimiskoha lähedal asuvasse muuseumisse ja ostsime uued. Ja endastmõisttavalt ei suutnud ma vastu panna ka sinisekirjule klaasist vaasile. Lisaks mehele, naisele ja merele oli trepikoja seintel väga toredad naivistliku kunstniku tööd. Nautisime neid koos tütrega kogu südamest.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mees, naine ja meri, nagu pildilt näha

Oma eelmisel suvel leitud lemmikud – linnalehmad – nägime ka ära, ehkki kaugelt – olid põõsaste taha tuulevarju pugenud. See-eest konni nägime ja kuulsime päris lähedalt. Samuti ka suures koguses jaapanlasi, kes uudistasid kõike päranisilmi ja suure huviga. Kõige rohkem tundus muidugi olevat soomlasi, isegi veekeskuse saunalava oli neid täis (nii palju, kui ma aru sain, naersid valju häälega kohalikke hindade üle – millest oli jutt, jäi arusaamatuks, aga igal juhul maksis see kaheksakümmend eurot kilo – nemad oleksid eeldanud viitkümmet).

Kahjuks ei õnnestunud meil ka tänavu eriti oma söögikohtade ringi laiendada – ikka jõudsime Steffanisse ja Supelsakstesse ja korra ka Mahedikku. Me jäime toiduvalikuga väga rahule. Tundus, et kõik oli siiski pisut kallim kui Tartus, kuigi täpselt ei oskagi võrrelda, kodulinnas käime kas päris pidupäeviti kogu famiiliaga  või mõnikord argipäeviti – näiteks suvel on see täiesti võimalik – päevalõunat söömas.

IMG_1389

Hea toit mujal (ma igaks juhuks ütlen, et mu telefon teeb ainult selfisid, sellest ka kummaline kadreering).

Ärasõiduhommikul jõudsime vähemalt jalgupidi ka merevette. Koduteel helistas Suur Vend ja küsis, millal me jõuame. (Jah, mu poeg, oleme teel ja varsti päral!) Sain aru, et mu laps vajab mind.

Koju jõudes selgus, et mul oli õigus. Mu vanem poeg, kes meiega Pärnusse tulla ei soovinud (ta just oli oma kassidest klassi väljasõidu tõttu kolm päeva eemal olnud!) vajas tõepoolest oma ema – kes ta muidu sõbra juurde linnast välja jalkavaatamisõhtupoolikule oleks viinud.

Leppisime kokku, et tulen südaööks järele. Selgus, et linna tulid meie autos ka kaks poja klassivenda, keda ma tean juba tõesti esimesest klassist alates. Ja korraga oli mu auto täis mehi. Kolm suurt meest. Millal see juhtus, ah?