Lõpud. Kroonika

Kunagi ammu, mudilaseas, küsiti mu kahelt vanemalt lapselt, kas nad on kaksikud.

Kahe eest võttis sõna (nagu ikka) Kõrreke: Mitte päris, aga peaaegu.

See meenus mulle tänavu juuni viimasel ja juuli esimesel päeval, kui nad lõpetasid kahepeale kolm kooli. Esmalt lõpetas Kõrreke pillimängukutsekooli. Aktusele oli luba tulla kolmel inimesel, ning kvalifitseerusid lapsevanemad ning Mamma, sama kooli vilistlane aastast 1961. Aktusel mängiti pilli, peeti kõnesid ja jagati tunnistusi. Minul tulid korraliku lapsevanemana ka pisarad. Pärast sai vastastikku lilli anda ja õnne soovida. Kõrreke kinkis oma erialaõpetajale suislepapuu. Üks õpetajatele mõeldud lillekimp jäi üle ning tütar ütles, et võtku ma see endale – selle eest, et ma ta kunagi muusikakooli panin.

Mamma meenutas oma lõpukatust – lõpetajaid oli siis palju, eriti igasuguseid koorijuhte, ning kõik ei saanudki esineda. Suurem osa lõpetajaist oli ka üldained sealsamas teinud, nii et saanud korraga nii keskhariduse kui kutse. Mitte nii nagu tänapäeval, ütles ta teatud imestuse ja laituse kombinatsioonis. (Olgu öeldud, et Mamma ise lõpetas keskkooli tegelikult eraldi.)

Järgmisel päeval lõpetasid meie peaaegu-kaksikud ühel päeval gümnaasiumid. Erinevad gümnaasiumid, kuid aktused olid täpselt samal ajal… Kõrrekese omale tohtis kaasa võtta kaks vanemat, Suure Venna oma sai veebist vaadata. Kõrrekese aktus oli kooli mainele kohane – kõik sujus kui õlitatult, kõned olid vaimukad ja originaalsed ning lõpetajad laitmatult riides. Kui etiketti rikutigi, siis nii kõvasti üle võlli, et selles oli vaieldamatut stiili. Kõrreke sai tunnistusele lisaks kiituskirjad muusikas ja ajaloos. Ning tütrekese kleit oli pikk seitsmekümnedatest pärit vintage, mille mina kunagi rekvireerisin Mammalt ning Kõrreke minult. Kaheldamatult kandis mu tütar selle uhkelt välja. (Ainsaks kuluks jäid sukad ja kleidiga sobiv küünelakk.)

Samal ajal lõpetas siis kooli ka Suur Vend, kuigi aktust vaatasime hiljem koos arvutist. Nemad olid oma koolimajas, kõnedes oli mõnevõrra inside-huumorit ning vaieldamatult soojust ja siirust (kuigi võib olla mitte nii kole palju originaalsust). Minu poeg sai tunnistusega ühes tänukirja kooris laulmise, kooli esindamise eest spordivõistlustel ning juubelietenduses osalemise eest. Lõpetajate rõivastus oli seinast seina, kuid Suure Vend oli (möödunud sügisel sugulase pulmadeks soetatud) ülikonna ning kikilipsuga (minu möödunudsuvine reisikingitus Maltalt) igati šikk. Kingad olid samad, millega lõpetas põhikooli.  (Nii et uute rõivaste kulu oli meil minimaalne, ostsin ainult ülikonnaga sobivad sokid.) Kui olin enne küsinud Suurelt Vennalt, missugused lilled talle meeldivad, siis teadis ta küll kohe öelda, et ta pruudile meeldivad päevalilled (loomulikult ta sai selle!), kuid ise ei osanudki hoobilt midagi öelda. Lõpuks tegi tõsise näo ning arvas, et äkki rohelised lilled. Ning imekombel oligi lillepoes rohelisi hortensiaid! Soovidel on teatavasti kalduvus tõeks saada.

Väikevend, kes oli viimase mõne kuuga kõigist senistest riietest välja kasvanud, sai ilmselt kõige rohkem uusi riideid, sest tema selgamineva viisaka riietuse ja jalanõude tagavara oli tõesti olematu.

Crepis – lapsed ise valisid koha – olid kohal ka vanaemad ja Kõrrekese peika. (Suure Venna pruut, kes samuti kooli lõpetas, oli oma perega.) Tõsteti klaase lõpetajate terviseks ning räägiti minevikust (näiteks kaljamüügist kaheksakümnendatel) ja tulevikust (näiteks soovitab Vanaema Surel Vennal tingimata õppida maastikuarhitektuuri). Gustav Adolfi juures tegime erinevates koosseisudes pilte.

Tore oli see, et lapsed siiski said oma aktused pidulike riiete, kõnede ja kõige muuga. Hoopis teine tunne sisseastumisega tegelema hakata. Sest nagu teada – ankruketi lõpp on laulu algus.

 

Õndsatel aegadel enne ja pärast puhkuse algust

Üleeile printisin tööl välja viimased vajalikud dokumendid. Algas puhkus. Mida on praeguseks olnud parasjagu sedavõrd, et olen käinud lõunal tütar Kõrrekese, tema peika ja Väikevennaga, küpsetanud kodus rabarbrikooki ja teinud bologneset, pesnud ära kogu majas oleva musta pesu, teinud südame kõvaks ning visanud ära pikemat aega paarilist ootavad sokid ja käinud Mammaga Kambja surnuaial. Otse maakividest müüri juures puhkavad Mamma vanaisa Peeter ja vanaema Anna. Peeter oli üheksane, kui toimus esimene laulupidu.

Aga see kõik on juba puhkus.

Kuu esimesse kolme nädalasse on mahtund veel nii mõndagi.

Kohtumine presidendiga – kuna tütar Kõrreke sai mahti distantselu ajal lõpuni kirjutada oma uurimistöö keerulise iseloomuga vanavanaemast, Papa emast, ja minul õnnestus oma last vist esimest korda (kui esimesest klassist arvet pidada) sisulises mõttes kooliasjades pisut aidata – kvalifitseerusin kaasjuhendajaks – siis saime kutse oma aukirju kätte saama otse roosiaeda. President tundus kohtudes sama vahetu ja sümpaatne kui teleriekraanilt. Ning vähemalt lastega vesteldes suutis jätta mulje, et talle päriselt ka pakuvad nende tulevikuplaanid ja mõtted huvi. Igati ajalooline hetk*.

Koolilõppudest – tänavu olid  igal koolil isemoodi lõpetamised, aga nii südamlikku kui meie koolis, vist polnud kusagil. Igal klassil oli oma aktus ning õpetajatele võis jätta kaardikesega varustatult lilli. Küll oli südantsoojendav kodus oma punti lahti harutada ja õpilaste sõnumeid lugeda! Igatahes sai kunagi Vanamemmelt kingiks saadud suur kristallvaas (arvata võib, et ehtne Tšehhi kristall!) tänavugi roose pungil täis. Kuidagi kurb oleks ju teisiti.

Kõrreke sooritas oma pillimängukutsekoolis edukalt lõpueksami ning veel enne kuu lõppu saab kätte paberi, tõendamaks interpreedi IV järku. Ilmselt vaid need, kes on seda lähedalt näinud, teavad, kui palju harjutamistunde ja pühendumist seal taga on. Igati uhke finiš!

Ma jätan hetkel uuesti loetlemata katkiläinud kodumasinad ning ei tee juttu ka ärajäävatest reisidest. Esimesed on asendatud ning ka teiste asemel on pea iseenesest tekkinud uued suveplaanid. Vahemere äärde tänavu ilmselt ei jõua, aga Läänemere äärde ehk ikka. Aset peaksid leidma mitmed ajaloolised perekondlikud sündmused. Ning ilmselt täiesti mitteajalooliselt loen rohkel hulgal verdtarretavaid Skandinaavia krimkasid ja sekka ehk ka mõne rosina, näiteks Tänapäeva punasest sarjast. Ning absoluutselt vääramatult pesen puhtaks suure hulga musta pesu ning teen palju süüa ning lasen kasse uksest sisse ja välja.

Õnnis suvine aeg, kas pole?

 

*Kuigi, kui olla täpne, polnud see meil esimest korda presidendi kui sellisega kohtuda. Kui Kõrreke oli kaheksa kuud vana ja sellest kaheksast neli kuud olid talle andnud märku kohe-kohe lõikuvad hambad, jalutasin lapsevankriga Tartu botaanikaaias. Täiesti ootamatult jalutas meile vastu president Meri. Ning järgmisel päeval lõikus lapsel esimene hammas ning ülejärgmisel ajas end voodivõrede najale esimest korda püsti. (Ärge tulge mulle ütlema, et see oli juhuslik kokkusattumus!) Nii et imelistes aedades oleme ka varem oma tütrega presidenti näinud.

Tulest, veest ja süüteküünaldest. (Ilmselt igav, lugeda pole mõtet!)

Eilsel õhtul müristas tõesti mälestusväärselt. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi äikest kartnud, aga võib olla ikkagi peaks.

Sest täna hommikul selgus, et suurest boilerist ei tule sooja vett. Ei jäänud pikalt asja üle juurdlema, pealegi pidin viima hommikul auto töökoha juurde remonti. Pidurikettad ja -klotsid, õlifiltrid ja küünlad. Kui alguses olin arvestanud, et auto peale kulub umbes 1/6 mu netopalgast (küünalde vahetusvajadus tuli veel täpsustada), siis maksma minnes selgus, et kulub siiski terve viiendik. Samas, kui juba mina kuulsin pidurdades ja parempööretel imelikke hääli, siis oli ka kõigeks selleks viimane aeg. Seda enam, et härra oli siin mõned kuud tagasi näinud unes, et ma sõidan maanteel ja ratas tuleb alt. Kui ma auto kaugtöö lõppedes (minu remonditöökoda asub ideaalselt mu töökoha lähedal) kontrolli viisin, soovitatigi mitte enne jubinate vahetust maanteele sõitma minna.

Niisiis, sain täna peale tööpäeva lõppu oma pisikese musta kätte ning jõudsin näljase ja lootusrikkana koju. (Lootusrikkana, sest kohe saab ju süüa, ma ise ju teen!) Selgus, et soe vesi pole endiselt tagasi ning ka pliit ei võta eluvaimu sisse. Nii et äkki peaks äikesesse tõesti suurema aukartusega suhtuma. (Kuigi – ma pole tõesti kuulnud, et keegi äikese puhkedes elektripliidi ja boileri vooluvõrgust välja tõmbaks.)

Tegin võileibu. Keetsin kohvi – veekeetja meil ju veel töötab. Rahunesin. Guugeldasin.

Telefonivestlusel härraga meenus viimasele, et me olime kunagi, aastal 2006,  ju ostnud ühe väikese ühe auguga minipliidi. Leidsin selle tõesti köögikapi kõrgustest ka üles, nii et õhtuks sõime juba võileibu keedumunaga.

Ka kass Saveli elu on võtnud ohtlikke pöördeid.

Teeb murelikuks.

(Ei olnud ju suuremat mõtet lugeda? Panin siiski kirja, sest nii hea on vaadata pärast, millal sai viimati uus pliit või boiler paigaldatud.)

Minu kohvitassid ja teised uputused

Rüüpasin hommikul parasjagu kohvi mandlipiimaga ja lahendasin sudokut, kui kuulsin vaikset vulinat. Kahjuks ei olnud ma looduskaunis kohas, vaid omaenese kodus. Vulina põhjus sai kiiresti selgeks: juba varasemast jukerdanud köögiboiler.

Ega midagi, konsulteerisin telefonitsi härraga, keerasin vee kinni, kuivatasin köögipõranda ja -kapi, leppisin kokku töömehega ning sättisin tööasjad natuke ümber.

Igatahes polnud ma ammu ühtegi meest niimoodi oodanud kui töömees Avot, kes pool tunnikest tagasi koos tööriistakasti ja uue boileriga saabus. Ilma veeta on justkui ebamugav – kuigi tõin noorema poja heakskiidul lõunaks burksi ja pealõunal jalutasin kodu lähedal olevasse kaubanduseksusesse, kus pesin rõõmu ja sooja veega käsi ning võtsin pizzaletist tassitäie kohvi.

Ja nagu elus ikka asjad mingil kummalisel moel sünkroniseeruvad, olin jõudnud Saveli päevadega just katkendini:

Neiu astus vastassuunda. Ta nuttis valjusti ja lonksas kohvitassist, mida pigistas mõlema käega. Näinud mind, jäi ta seisma, vahtis ringi ja läigatas kohvi mulle kaela.

Räägitakse, et kohvi juuakse, et reipust koguda. Vannun, et mitte miski ei olnud mulle mitte ealeski nii palju reipust andnud kui see oivaline kohv Keenia varjulistelt nõlvadelt. Ja see aroom jälitas mind veel tubli kolm nädalat. Kerkisin kahe meetri kõrgusele ja asusin piirkonnas ringi jooksma. Tegin tiiru Hohlovkal, Soljankal, Trjehvsvjatitelskil ja rahunesin alles vaikses niiskes nõos, maja juures, kus legendi järgi tuli ilmale helilooja Skrjabin. Õnneks oli ilm jahe, tuline vesi ei jõudnud mu karva põletada. Lisaks oli mul just karvaajamine lõppenud. Uus karv oli lisakaitse.

Ei mäletagi, millal mõni romaan nii täpselt minu tee- (isiklike eelistuste huvides peaks küll ütlema kohvi-) tass on olnud kui Saveli elu ja kujunemise võrratu lugu. (Saveli, kui keegi juhuslikult ei taipa, on kass.)

Väljas õitseb ühekorraga sirel ja kärgatab pikne. Väikevenna haavad paranevad. Varsti saame ka vee tagasi.

 

 

 

Läbi. Justkui

Piinlik öeldagi, aga mulle isiklikult meeldis ja sobis. Mulle meeldis vähem suhelda, rohkelt looduses käia, igapäevaselt kodus lõunat teha, ilma äratuskellata tõusta, tööpäeva jooksul kasse silitada ja oma isiklike lastega rääkida. Unehäireid, mis on olnud mõniteist aastat mu lakkamatud kaaslased, on täiesti kadunud. Peavalutablettide kohta, mida ma varem leidsin oma kotist pimesigi, pole ma kindel, kas neid seal üldse on. Hemoglobiin oli esimest korda üle pika aja niipalju kõrge, et mind lubati verd loovutama. Pole ühelgi varasemal aastal aprillikuust alates regulaarselt jões ujumas käinud.

Aga kas ma tahaksin seda uuesti? Ei. Ja mitte sellepärast, et kõike seda, mis ma just eespool kirja panin, oleks kuidagi ülearu või oleksin ma millestki tüdinenud.

Väikevend rääkis kui suurt imeasja, kui kirjandusõpetaja palus neil tabelisse kirja panna viimane raamat sobiva märksõnaga vaba valik, et kujuta ette, ema, meil on klassis mõni õpilane, kellel pole kodus ühtegi raamatut. Ja kui õpetaja olevat ühes veebitunnis küsinud, kui paljud on saanud raamatuid kingituseks, siis olevat peale Väikevenna veel vaid kuus-seitse last.

(Väikevend ise võttiski mõnuga ette omale jõulukingiks saadud Seitsme kuningriigi rüütli ning tema vaimustusel polnud otsa ega äärt, kui ta avastas, et vähe sellest, et kirjanikuhärra näeb tore ja tüse välja – äkki sai lapsepõlves Karlssoniga liialdatud, kuna Väikevennale tunduvad kõhukad härrasmehed alati kuidagi sümpaatsed? – vaid et neil on ka samal päeval sünnipäev! Ka eelmine, aprillikuu raamat Robinson Crusoe näol oli meil kenast riiulist võtta – küll härra isa lapsepõlveraamatute pärandusena. Too meeldis mu noorimale võsukesele samuti sedavõrd, et ta oli koguni järelsõna läbi lugenud.)

Ja lisaks näen ma kurvastavalt, et on ka päris väikesi koolilapsi, kes on distantsõppesse justkui täiesti omapead ulpima jäänud ning see tundub kohutavalt ebaõiglane. Meenuvad kuldsed sõnad Südameringist: päris koolis olid kord, distsipliin ja kõik muud head asjad, öelduna surmtõsise kaheksa-aastase suust.

Poisid käivad jälle trennis, eelmisel nädalal veel staadionil, nüüd juba siseruumides. Ka mina käisin möödunud nädalal parkimisplatsizumbas, aga eile pääsesin juba vesivõimlema (õhtul avastasin, et ühes trennis oli tekkinud üks vaba koht!) Rahvarohketesse kohtadesse ilma hädavajaduseta ei taha siiski minna. Samas olen sinna sattunud – korra turule, kaks korda kaubanduskeskusesse. Nädala lõpul teen ilmselt jalutuskäigu raamatukokku.  Maskid, eeskujulikult kodumaine käsitöö, on mul küll olemas, aga ette ma neid ei pane, kui just ei kästa – väga ebamugav on, nagu selgus. (Vähemalt olen Eesti väikeettevõtlust toetanud!)

Otsapidi saab kõik jälle omaks. Kord, distsipliin ja peavalutabletid.

Mai. Pidulikult ja argiselt

Emadepäeva hommik algas nagu viimase aja headel hommikutel ikka, ujumistiiruga Emajões. Vesi on juba kümmekond ja pisut enamgi kraadi soe ka.

Tulin koju ja – taram! – nurga tagant sõna otseses mõttes hüppasid välja mu poisid, soovisid mulle head emadepäeva ning vähe sellest – nad olid seni, kuni ma ujumas käisin, ärganud, keetnud kannutäie kohvi ning teinud mulle valmis võileivad ja omleti! Ning laual seisis mu emadepäevakingitus – juustupoe kinkekaart ning pudel käsitööõlut! (Seda see paari päeva tagune küsimus, kas ma armastan heledat või tumedat õlut, ning et kui suureks juustusõbraks ma ennast pean, siis tähendaski!) Hommikuse õllejoomisharjumuse pean endale muidugi alles sisse harjutama.

Oh jah. Läksin heldinult ka Mamma juurde, kes eelistas veel kodust mitte välja tulla. Viisin talle samuti emadepäevakingituse – sedakorda söödava (soetatud turult ja väiketootjatelt), kolm kollast krüsanteemitutti ning rosinana mitu rootsi krimkat. Loeme praegu mõlemad Läckbergi – minu viimase aja tõeliselt hea leid. Meile Mammaga väga meeldivad, nii et on, millest rääkida. Lisaks arvas Mamma, et me võiksime kahepeale ära osta ka Käbini päevikud. Õudsetest teemadest on Mammaga ikka südantkosutav rääkida.

Lõunaks tegin kolme juustu pastat. Ka Kõrreke tuli oma peikaga. Sain suure kimbu kollaseid lilli.

20200510_141436

Seda, et lilled peavad olema kollased, teab meie peres igaüks. Aga selles, kas mulle üldse kunagi elus on varem lillekimp tellitud, ma küll kindel pole.

Väga tore päev oli, no tõesti. Õhtul helistas veel Mamma ja ütles, et ta mõtles Käbini osas ümber, ostku ma see raamat ikka tema pangakaardiga.

Järgmisel päeva kulges kõik muidugi argiselt edasi. Kodusõppimisel on omad kõrg- ja madalhetked. Kõrghetk oli näiteks eelmisel nädalal, kui Väikevend maalis kunstiõpetuses Vaadet aknast otse õe kunstnikust peika juhendamisel, tegi loodusõpetust õega, saksa keelt isaga ning ajaloo teema lasi emal selgeks rääkida. Imeline! Siis saabub jälle päev, kui isaga jääb saksa keel tegemata (kumbki arvas, et teine pidi helistama), muusika esitlus tuleb uuesti üle vaadata ning motiveerimaks last ära tegema kunstiõpetuse reklaami mõnele Eesti tootele, pean pakkuma altkäemaksuks sedasama toodet ennast (mustikatükkidega valge šokolaad, Väikevenna lemmik). Kohustusliku kirjanduse lugemine jääb vahele ning selleks, et inimeseõpetuse mõistekaart tehtud saaks, pean kasutama võtet ema-käib-niikaua-närvidele-et-lihtsam-on-asi-ära-teha. (Populaarsust sellega just ei kogu, võin kinnitada.)

Täna läksime peale kooli ja trenni ka lõpuks kaubanduskusesse, kuna Väikevend on oma trenniriietest isoleerumise käigus välja kasvanud. Avastasin, et olin telefoni koju jätnud – aga me oleme ju kogu aeg koos. Nii, spordipoes oli saba. Jätsin Väikevenna oma pangakaardiga sappa ning läksin kõrvalpoodi, maksa ära ja tule järele. Loomulikult pidasin ma silmas toidupoodi. Seejärel tegin põhjaliku tiiru toidupoes,  ootasin Väikevenda, jätsin ostud ja puldi ootele, käisin teda spordipoest otsimas, tegin uuesti tiiru toidupoes, veel sama ring (sport ja toit siis) ning vestlesin müüjaga. (Äkki sattus laps paanikasse? – See laps ei sattunud paanikasse ka siis kui ta oli kolm ja mitte kolmteist...) Maksin oma ostu kliendikaardil olevate punktidega kinni ning otsustasin koju sõita. Nägin juba nurga tagant lillelettide juures olnud istmel paistmas tuttavat punast tossu. Väikevend.

No ma käsin mõlemas kõrvalpoes, mitu korda. Isegi proovikabiinide juures hüüdsin “Ema!” (Teismelise jaoks ilmselt piinlikkuse tipp…)

Väikevend võttis poekotid ja kandis need autosse.

Ema, ma ei tahtnud nii seksistlikult mõelda, et naised käivad ainult süüa ostmas. Sellepärast ma sind riidepoodidest otsisingi!

Nojah. Kui mõnel õhtul närv peaks mustaks minema, on mul ju külmikus pudel käsitööõlut. Maailma ägedaimatelt lastelt.

 

Teistmoodi

Kõik põhilised küsimused on justkui lahendatud.

Toidupoes käin viie-kuue päeva järel. Enda perele, ja Mammale ka. Mammal on sageli ka apteeginimekiri. Ning lisaks on tal ka kass Saba, kellele tohib toitu osta ainult loomaarsti juurest. Nii et viimati kulus mul Mamma nimekirja peale ühe asemel kaks hommikut, kui apteegis selgus, et soovitud retsept on uuendamata ning Mamma telefoni ei võtnud. Mõtlesin, et vahet pole, mida ma teen – võtan ilma retseptiga saadava soodustuseta, on Mamma rahulolematu, jätan ostmata, on ikka rahulolematu. Helistasin üheksa korda, ei midagi. Viisin siis lihtsalt poekoti ja raamatud. Mamma lubas järgmiseks päevaks retsepti uuendada (ja pahandada sai hoopis apteeker). Mamma tegi suured silmad: Millal mina olen rahuleolematu olnud? Aga muuseas, see võrgus sibul, mille sa ostsid…

Raamatud. Väga iseloomulik oli, kui Kõrrekesel oli vaja nelja kohustuslikku raamatut. Emapiima otsustas ta osta, Piiririigi leidsin mina oma raamaturiiulist, ühe raamatu sai ta tuttavalt kirjandusõpetajalt (E, ma loodan, et ema tervitab öeldi ikka edasi?) ja ühe raamatukogust. Mul endal hetkel raamatuid veel jagub, kuid varsti pean ka ilmselt raamatukokku minema. Eks näis. (Mamma laenutas mult järjest kõik kaheksa Melchiori ja nüüd asus Kristiina Lauritsatütre juurde.)

Liikumine. Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul. Lisaks olen käinud nüüdseks viiel järjestikusel hommikul Emajões. Temperatuur on tõusnud kuuelt üheksale kraadile. Ujumistiir, ehk nii pisut üle kolmekümne tõmbe, mõjub väga toniseerivalt. Tean juba kalamehi, koerajalutajaid ja veel üht kevadsuplejat, kellega hommikuti nii kaheksa ajal kohtume. (Kaks meetrit jääb kindlasti vahet!)

20200425_080349

Kui ma laupäeva hommikul ujuma läksin

Kevad. Ma ei tea, kas ma lapsepõlveski, kui meil oli imeline suvekodu keset Põlvamaa metsi, nii palju ülaste õitsemise ajal metsa sattusin. Nüüd oleme käinud nädalavahetuseti matkaradadel. (Viimane ost, mille ma mitte-toidupoes ja mitte e-poest tegin, oli sobivalt piknikukorv.) Sinililled on juba õitsemist lõpetamas, ülaseid veel jagub. Lisaks varsakabjad, tulililled, koeratubakas, konnakapsas. Põõsastel on juba kergelt rohetav pitsiline pungastik. Tütar oli tõmmanud telefoni linnulaulu tuvastava äpi, nii oli meil esinejatest alati täpne ülevaade. (Ma olen kindel, et sel isasel metsvindil on homme küll hääl ära!)

Homme saab koolivaheaeg läbi. Suurematel lastel siis elu viimane. Teistmoodi kevad iga kandi pealt.

20200425_105547

Kevad tuleb Kirnale

Koroonakulinaariast

Nagu kõik muu, on ka söömisharjumused kodusolemise aegu varasemaga võrreldes hoopis erinevaks kujunenud.  Ma arvan, et olen koorinud viimase kuu ajaga kartuleid rohkem, kui tavaliselt aastaga.

Mis ei olegi nii ebausutav, kui arvestada, et sooja süüa teen ma kodus tavaliselt nädalavahetuseti, ning ka siis tuleb ju ette väljassöömist. Ma ei ole toiduga väga suur planeerija kunagi olnud, sest kust ma tean, missuguse toidu järele näiteks kolme päeva pärast parasjagu isu tekib?

Ka praegusel ajal saab poenimekirja lihtsalt hulk baastoiduaineid, millest saab siis kõike teha. Või noh, peaaegu kõike. Poes käin eeskujulikult viie-kuue päeva järel. Homme on see kuues päev ning veel on täiesti olemas pool röstsepikut, võileivamaterjali, isegi natuke värsket kraami (peotäis kirsstomateid,üks kurk ja üks apelsin) ning üks pakk hakkliha. (Ehk kannataks ülehomsenigi, aga Mammal sai siin pehme kassitoit otsa.)

Lõplikult on selgunud asjaolu, et Väikevend ei söö konserveeritud toitu pea ühelgi kujul (välja jättes ehk marineeritud kurgid või kompott) – ta on tõesti pigem näljas kui soostub kausikese purgihernesupiga… Kui ma üritasin siin kuu aja taguses massihaarangus soetatud konservliha serveerida, sain aru, et Väikevenna umbusk ei olegi nii põhjendamatu.

Hakkliha seevastu võtan alati hea mitu paki ning viimastel nädalatel olen sellest teinud bologneset, hakklihapilaffi, isetehtud frikadellidega suppi, pikkpoissi, hakkliha-kartulivormi, kapsast hakklihaga,  hakkliha-makaronivormi ja Mamma moodi kotlette.

Hästi õnnestus tänane hakkliha-kartulivorm – Väikevend, kes tuli sööma mõnevõrra skeptilisena (sest kooli vormitoit läheb võrdlemisi pika hambaga), lahkus ülimalt rahulolevana ning arvas, et seda võiks varsti jälle teha. Kusjuures retsepti võtsin kõige tavalisemast kohast, tegin üsna täpselt (kui välja jätta asjaolu, et meil süüakse ainult veisehakkliha ning hakkliha maitsestasin lisaks soolale-piprale ka rohke küüslaugupulbriga).

Ja muidugi Mamma kuulsad kotletid. Poisid rääkisid neist ühel päeval laua taga unistavalt. Et lapsepõlv, Mamma (ja Suur vend mäletas veel Papatki), saun ja kotletid. Koos Mamma kurgi-tomati-hapukoore-keedumuna salatiga. Helistasin järgmisel päeval ja küsisin retsepti. Mamma teadis seda muidugi peast.

Niisiis, Mamma kotletid:

1 kg hakkliha (Mamma kasutab sega-, meil, nagu öeldud, läheb ainult veise-)

4 viilu sepikut

5 keskmist sibulat (hakkida võimalikult peeneks)

2 tl soola

Sepik leotada vees, vesine sai ja sibul korralikult hakklihaga läbi segada, vajadusel lisada külma vett, et tainas ei tuleks kõva.

Paneerida jahus, vormida pihus, praadida.

Tulid täiest õiged, kõrvale siis salat. Samast tainast annab täiesti edukalt ka pikkpoissi teha.

Sa võiksid neid kasvõi iga päev teha,  nentis Suur Vend.

Ei, siis ei või, kui õde külla tuleb, nentisin…

20200406_143905

Mamma kotletid ja Õige Salat

Eks me pühadeajal tegime ikka muud toitu ka. Munadega tegin nii, et keetsin nii tavalisi kui vutimune ja panin munaanuma kõrvale vildikad. Soovijad võisid kaunistada, kedagi ei sunnitud. Kõrreke joonistas ühele munale rebase, tema peika kosmoseraketi, mina piirdusin lillekestega. Šokolaadimune oli samuti ning Mamma poolt martsipan. Mina peitsin ning lapsed on juba eas, kus munade otsimine valmistas neile enneolematult palju lõbu. Kõik leiti üles. Härra saatis samuti mune, kuid need jõudsid pisukese hilinemisega. (Mis oli hea, sest pühadenoos oli selleks ajaks juba ammendunud.)

Ning siis pasha. Mõned aastad on meil ka lihtsalt kohupiimakook olnud, kuna soovijaid nappis. Tänavu siis taas. Kõrreke ütles, et tal oli lapsena kahtlus, et selle peene nimetuse all tahetakse talle sisse sööta midagi, mis on umbes nagu kaerahelbepuder. Tänavu lubasid kõik vähemalt proovida. Alustasin kuivatatud puuviljade brändis leotamisega. (Hoolimata Suure Venna manitsustest jagus brändit ka puuviljade jaoks). Retsepti võtsin siit.

92822915_214291053323359_3074684477805428736_n

Ehtsat vormi mul pole, seepärast on minu pasha köögirätikumustriga

Poolteist päeva nõrgunud tulemus kiideti heaks ning lubati lahkelt ka järgmisel aastal valmistada. Tol päeval keetsin ma kokku viis kannutäit kohvi. Pühadelõuna koos mitme lauamänguvooruga venis õhtuni.

20200411_133244

Pannkoogid mee, moosi ja lossiga. Kui siin üks päev oli ilus ilm, siis käisime.

 

Homme siis jälle poodi. Pisut hakkliha kulub ju ikka ära. Ja kohvi.