Ajakadu

Nomaiteaginüüd.

Kuu on läbi saanud nii, et nagu ei märganudki. Kõik maikuu kohustuslikud verstapostid (emadepäev, tänuüritused, hooaja lõppkontsert, lõpetuseks sõbranna sünnipäev) on muidugimõista eeskujulikult läbitud, lisaks ka boonusena klassireis Piiterisse.

Aga ikkagi imelik on vaadata, et sirel maja ees hakkab juba närtsima ning samuti oli võõrastav kalendris lehte keerata.

Aga muidu. Peterburis olin käinud lapsena, kaheksakümnendatel. Mälupildis olid losside baroksed sinikuldsed fassaadid, ilmselt Kesk-Aasiast pärit lõhnad Peterburi turul (äärmiselt intensiivne lõhnamälestus, midagi samaväärset pole kunagi hiljem kogenud) ning lõputud antiikmütoloogiaainelised (minu toonane kirglik armastus!) marmorkujud Ermitaažis. (Viimase puhul meenub Mamma tulutu püüd mind ka postimpressioniste vaatama viia – ma ei allunud ta provokatsioonile ning jäin truuks marmorjumalatele.) On ka kuldne toidumälestus – kui küsisime Mammaga einelauas viinerite söömiseks nuga, tegi teenindaja suured silmad: kas te tahate midagi lõigata? (Muide, nuga meile leiti. Seesama teenindaja hõikas üle saali Vassiljevna! Too neile nuga, nad tahavad midagi lõigata!)

20190524_135845

Täpselt nagu sinikuldsest mälupildist. Ainult veel värvikam

20190524_133321

20190525_122124

Jälle üks aed, kuhu ei saa minna. Otsekui Alice’iga Imedemaal (tegelikult Ermitaažis)

Seekord olin ju põhimõtteliselt tööl, nii et postimpressionistid jäid ka tänavu nägemata. (Kõlab nagu põhjus tagasi minna.) Eks said kõik needsamad klassikalised kohad läbi käidud. Väga ootamatu ja meeleolukas oli kohata oma endisi õpilasi – üht Rembrandti Kadunud poja ja teist Peterhofi purskkaevude juures. Venelased jumaldavad minu hinnangul kahte asja – tsaariperekonda ja oktoobrirevolutsiooni (oleks justkui loogiline, et nad neist kahest ühe välja valiksid, sest üks sai ju teisele hukatuslikuks…) Bütsantslikult külluslik maitse kombineeritud barokiga on igal juhul vaatamist väärt. Ja restaureeritud Aurora paistis öisel paadisõidul mööda Neeva jõge vägagi maaliline. 

20190526_003357

Öine Neeva

Ootamatult äge oli ka rääkida vene keeles (ehkki nooremad teenindajad pakkusid ise ikka agaralt inglist, otsisin ja leidsin mõnuga venekeelseid sõnu. Mõtle, omal ajal sai õpitud keel selgeks nii, et ei pannud justkui tähelegi! Uue sõnagi sain selgeks – расческа (olin nimelt selle maha unustanud ja pidin selle siis reedeõhtusest Peterburist kusagilt leidma.) Igal juhul sain koos kolleegiga kaasas olnud vene keele õpetajalt aktsendita rääkimise eest kiitagi. Ja söögid – hommikune hirsipuder, hiljem täidetud pliinid või borš – väga hea oli kõik! (Noad toodi seekord küsimatagi.)

20190526_140406

Sellist hoiatust pole varem nägema juhtunud.

20190526_140511

Peterhoff. Lihtsalt ilus!

Üldiselt on Venemaal omamoodi tore. Nostalgiline ja eksootiline ühtaegu. Ehk peaks millalgi ikkagi Kuldse ringi ka üle vaatama? Kaasa ostsin vaid maiustusi ning tsaarinnade-raamatu Mamma jaoks. Vene kohukesed (kass Matroškini pildiga) maitsevad nagu kohukesed lapsepõlves (ja Valgevenes).

Nädal peale reisi on läinud nagu unes – tutipäev, koolitus pealinnas, kõige juurde ja vahele olen kenasti jõudnud likvideerida grillpeo jäänused (härra oli siin vahepeal laste juures), pesnud tööstuslikes kogustes pesu, koristanud.

Eile oli üle pika aja vaba päev. See oligi see imelik hetk, kui tuli kalendrilehte keerata ja ma ei saanud äkitselt aru, kuhu oli terve kuu kadunud. Aga samas ütles kalender, et tegu on lastekaitsepäevaga.

Küpsetasin õhtuks pannkooke, ka Kõrreke ja ta peika tulid külla. Väikevend viitsis ekstra poodi kondenspiima järel käia. Kõrreke võitis mind scrabble’is kahe punktiga. Pärast vaatasime veel telekast koos  Dvořáki filmi. Kõrreke kommenteeris muusikat ning tegime üheskoos prognoose sisu osas (mis osutusid tõeseks).  Kõrrekese peika tõi aiast värsket piparmünti ja keetis teed.  Praha tundus imelise linnana, mida kinnitas ka Kõrrekese peika, kes on seal käinud. Suurte lastega on tore.

Üldse on tegelikult tore, ainult aja kadumine ei anna rahu.

 

Küpsistest ja muudest kaunitest kunstidest

Aitäh, et sa mulle küpsiseid jätsid. Võiküpsised on parimad, ütles Väikevend.

Ma tean. See ei olnud kerge, kostis Suur Vend.

Mai on jõudnud pea poole peale.

Väljas on vihmajärgselt värske õhk. Suur Vend on tulnud trennist. Trenniriided on pesumasinas. Sööme vorstivõileibu, joome teed. Ja noh, poisid siis küpsiseid ka.

Poiste poolt emadepäevaks toodud kollased roosid on samuti laual. Laupäeva õhtul oli Suurel Vennal mäng, väljas sadas. (Ma keerasin lilled oma kilekasse, olin ise pusaväel ja sain läbimärjaks, tunnistas ta järgmisel hommikul.)

Kõrreke oli mulle Muumipapaga (minu meesideaal!) kaardi joonistanud – sain selle kätte traditsioonilisel ühisel lõunasöögil Itaalia restoranis. Vanaemadele olid pojengid ja ka Kõrreke tõi neile kimbud gerberatega. (Mamma tõi meile Prisma kilekotis kolm kilo maasikaid ja Vanaema andis lastele raha.) Mamma kurtis, et raviooliportsjonid on liiga suured. Vanaema teatas, et tema on just söönud. Sellegipoolest oli kõik hästi, ka mina sõin koos lastega pizzat. Kõik võtsid magustoitugi. Botaanikaaeda jalutama ei jõudnud, sest poisid kibelesid  koju ja kes pruudi juurde (vähemalt võttis Suur Vend karbi maasikaid pruudi juurde kaasa).

See-eest kutsus Kõrreke mind kinno, vaatasime ära Heade käte filmi. Mis mind filmi juures võlus – lisaks muidugi võrratuile imiknäitlejaile – oli see, kuidas suudeti olla nii vabad hinnangutest. (Sama asi meeldis mulle tohutult ka brittide Ämmaemanda-sarjas. Kui sult ei küsita, mida sa asjast arvad, ja hästi öelda ei saa, siis ole vait. Ma ise alles õpin seda.) Igal juhul olin tütrele tänulik, aeglane ja õnneliku lõpuga Euroopa film, tõesti tore viis emadepäeva õhtut sisustada.

Enne magamaminekut mängisime veel Väikevennaga potkitnoid. Ta võitis mind teist õhtut järjest. (Sellegipoolest, ema, jäi mu poeg džentelmenlikuks tead sa mõningaid vanamoodsaid trikke! No aga need vanamoodsad trikid, mulle tundub, ei aita mind…)

Ning kui ajas veel ettepoole minna, siis reedel käisime kohaliku esindusorkestri hooaja lõppkontserdil. Koos Mamma ja Kõrrekesega ootuspäraselt ning lisaks oli veel Suur Vend pruudiga. Esimeses pooles olnud kaasaegne helilooming polnud päriselt meist kellegi teetass, kuid teises pooles olnud Rimski-Korsakovi  Šeherezade küll. No on kaunid viiuli- ja puhkpillisoolod. Tõeline muinasjutt! (Lisaks sellele pani mu vanem poeg vabatahtlikult selga triiksärgi ja jalga kingad ning arvas, et ma võiks talle ehk isegi viigipüksid osta. Pruut mõjub talle tõesti hästi!)

Homseks on koolikotid pakitud. Ka tänane partiid potkitnoid on mängitud. Ööseks lubab hoovihma – see tähendab, et puhas pesu tuleb tuppa kuivama panna.

(Küpsised on küll täiesti otsas.)

Üks kuu jälle surma ja jõuludeni lähemal

Nõnda siis ütles Irma tädi Vanemuise lavalt, kui me enam vähem kogu suguseltsiga jõuluks ostetud-kingitud piletid lõpuks käiku lasime ning saime teada kõike elust ja armastusest. Kusjuures, kaasa olin olude sunnil võtnud ka Väikevenna. Piletit ostes olin mõelnud ikka vanemale pojale, aga siis polnud tal ju veel pruuti. Kuuldavasti ei lähe ta koolis ilma pruudita sööklassegi (nad käivad eri klassides), nii et seda kohalikku üleelusuurust elu ja armastust ma ei üritanudki lahku viia, ka mitte üheks õhtuks. Väikevend suhtus etendusse rahulikult. No muidugi nad ei sobinud, nad olid ju nii erinevad! ütles ta pärast muljeid kokku võttes.

Korrektsest sissejuhatusest ei tulnud midagi välja, arvatavasti ei tule ka teemaarendusest. No muud polegi kui igavene võitlus kassikarvadega, mõned kultuuriüritused, söögitegemine. Nädalavahetuseti tuleb teinekord ka Kõrreke lõunale, olgu siis peikaga või ilma. (Neil on juba kaks aastat koos oldud, nii et saavad juba ükshaaval söödud küll.)

Pühade ajal sattusin ka kirikusse. Sest ei Kõrreke esines oma kvintetiga. Ka Mamma tuli kuulama. Kiitis tooni ja ansamblimängu.

Kõrrekesega käisime ka pealinnas, Pirosmanit vaatamas, mis oli täpselt nii äge kui teleka kultuurisaates tundus. Tegelikult polnud ma ka Mikkelis varem käinud. Uskumatu inimene! Olin millegipärast arvanud, et tegu on mõne välliseestlasega, aga ei – oma suurepärase kollektsiooni lõi ta oma 99 elatud aasta jooksul Eestis, korjates kokku, ma saan aru, kunsti, mida peeti eri aegadel soovimatuks ja sobimatuks. Baltisakslaste kogudest, kui oli nende äraminek, ja sõna otseses mõttes kopikate eest, kui keegi ei tahtnud omada formalistlikku kunsti, nt Mäge. Ja see ei olnudki nii ammu, viiekümnendatel, peale Stalini surma, nagu ütles ta filmis, mis tehtud kaheksakümnendate teisel poolel. Kõik on perspektiivi küsimus, kas pole.

Tallinnas-käik sisaldas ka mitmeid maitsvaid toite (mõnikord on ikka tore, kui keegi teine teeb sulle söögi valmis), sealhulgas saime kinni panemata vaba laua ka Komeedis. Ei mingit kodujuustukooki – see võib olla küll tervislik, aga no kuulge, selle nimel inimene ju ei ela. Kirssidega beseekoogi nimel võib elada küll.

Õhtu lõppes kontserdiga, kus meile pidi näidatama Netchayevat, Randalut ja Järvit, kuid näidati vaid esimest ja viimast. Kunagine esipianist oli jäänud haigeks ning tema asemel saime noore imelise tšellisti. Me ei kaotanud küll midagi! Teises pooles mängis orkester Beethoveni viiendat – Kõrrekesel on parasjagu sama teos muusikakoolis dirigeerimisel käsil. Ta ütles, et partituur oli kogu aeg silme ees. Mina imetlesin jälle Neeme Järvit – no tõesti imposantne kuju orkestri ees, suvel saab kaheksakümmend. Missugune karisma ja elujõud. Ja kui ta siis dirigendipuldist alla tuli, kõndis ta järsku nagu vana mees.

Järgmisel hommikul helistasin Mammale, et muljeid jagada. Ta kuulas suure huviga, ja ütles, et läheb parasjagu muusikakooli raamatukokku, kuna oli kuulnud, et seal olevat maailma tähtsaim klaveriajakiri. Ega ma inglise keelt küll ei oska, aga nii huvitav!

Koolivaheajal tegin ise igapäevaselt süüa, mõnikord näiteks avastades, et olen lõuna ajal üksi kodus koos potitäie kanasupiga. Aga noh, siis tuleb näituseks Suur Vend pruudi juurest koju, sööb suppi ja räägib juttu. Ning siis jõuab koju ka Väikevend skeitpargist ning sööb samuti suppi. Räägib samuti juttu. Ning kui ma siis veel õhtuks rabarbrikooki teen ning selle kohta kiidusõnu kuulen (tavaliselt avaldatakse meil toidu kohta arvamust siis, kui midagi ei sobi), tunnen, et rohkem polegi vaja. Miks emad end õnnelikult tunnevad, kui lapsed korralikult söövad, on hea küsimus. Kas hea isuga lapsed on näiteks evolutsiooniline eelis?20190425_154314

Vaheaja viimasel päeval, kui olime just söönud kolme juustu pasta, nautisime Kõrrekese toodud peedi ja lavendliga šokolaade ning mängisime lauamängu, helistas murelik onupoeg. Ta ei olnud Mammat kätte saanud. Ma tegelikult ei muretsenud – kui inimene oli viimati läinud inglisekeelset klaveriajakirja lugema, ei ole ju põhjust?

Õhtuse rabarberikoogiga saigi koolivaheaeg läbi. (Või noh, pärast seda aitasin veel Suurel Vennal emakeele arutlust kirjutada.)

Täna sain Mamma kätte. Onupoeg oli kohe ise kohalgi käinud. Mammal oli telefon tühi, nagu arvata oligi. Tal polnud aega pikalt rääkida, raamat (Tõde ja õigus) pooleli ja kohe algamas Plekktrumm. Ainus mure oli kassiga, kes oli lakkunud vahukoort ja selle peale oksendanud.

Noh, nii on meil siis läinud.  Aprill saab homme läbi. Aias troonivad võililled, ilmad on soojad. Näha saab nööril kuivavat pesu, kasse ja õhtuti ka üht siili.

Mais tuleb palju tööd. Ühed kontserdipiletid on ka, nüüd ma juba teadsin, ning ostsin ka Suure Venna pruudi jaoks. (Jõuludeni pole enam tõesti palju jäänud.)

20190425_153033(0)

Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)

Märts – kreedit, deebet ja muu segadus

Väga pikk kuu oli. Ja sedasorti pikk, mis ei tundu ka tagantjärele lühem.

Tööd oli palju, ja selle üle ma otseselt ei kurda. Sest tegelikult oli tööga seoses ka palju toredaid hetki ja mu enda klass on endiselt imeline ja lõpuks sain ma ju kõigega hakkama ka. Täna hommikul lõpetasin viimaste märtsikuiste tööde parandamise.

Hirmus lugu on siis, kui pead lapse tervise pärast muretsema ja seda olen ma tõesti viimasel ajal ka teinud. Samas, mu tütreke käis üks nädal ja üks päev tagasi ära mandlioperatsioonil ja loodetavasti lähevad nüüd asjad ikka ülesmäge. Tundub, et paraneb. Igal juhul oleme käinud koos juba Kalevipoega vaatamas (kolm päeva peale operatsiooni) ja botaanikaaias. Ja eile tegin kolme juustu pastat – juba saab pehmet toitu süüa. Ning jäätis talle õnneks maitseb. Rääkisime pasta ja jäätise kõrvale Roosi nimest, mida ta parasjagu leob ning laps oli päris võlutud mõttest, et Eco on Tartus loengugi pidanud.

Suurt Venda näen ma vist viimasel ajal harvemgi kui ametlikult peika juures elavat tütart. Pruut, teadagi, võtab kole palju aega. See, mis pruudist üle jääb, kulub jalgpallile ja vist vähesel määral ka koolile. Ühel õhtul, kui ma nüüd meenutan, õppisime esimese ilmasõja kontrolltööks. Tema koolis olid lood hoopiski segased ning lisaks kõigele muule huvitavale vahetati välja ka klassijuhataja. Laps ise oli rahulik, ja leidis, et klassiõed reageerisid üle: Aga mis sa ikka teed, kui sul on klassis 25 tüdrukut ja üks gei!

Väikevend alustab homsest uuesti korvpallis. Loomulikult, kui ma suvel garderoobis revisjoni tegin ja küsisin, kas korvpalliasjad võib viia taaskasutusse, väitsid poisid, et neid küll enam vaja ei lähe. Ma varustuse soetamisega siiski pisut ootan. (Ja jalgpalliasjad jätan igaks juhuks alles…) Koolis on saanud Väikevend kiita kokanduses, milles ta on osutunud vägagi initsiatiivikaks ning mille tulemusi on ta alati minugagi jaganud. (Ühel korral oli keset tundi ukse taga kahe kotletiga.)

Kuu lõpul õnnestus mul esimest korda käesoleval hooajal saada nohu. (Aga noh, võrreldes kõige muuga ongi nohu lihtsalt nohu.)

Täna lõpetasin ka Liikuvate piltidega. Ei oskagi seletada, aga lugemine läks pikalt. Kuigi raamat oli iseenesest meeleolukas ja nii.

20190330_165622

Botaanikaaias kevad juba õitseb!

Ta polnud kuigi kindel, mida tulevik toob, aga kui tal endal siin vähegi sõnaõigust oli, pidi selles olema tass kohvi. Nii et jätkame siis.