Nagu vasaku käega nipsu lüüa

Üks kõigi aegade soojemaid maikuusid sai läbi. Talletamistväärivat juhtus ikka ka. Ostsin omale uue väikese auto. (Must, väitis pr S ning osutas kapotil nähaolevatele kasside käpajälgedele. Küsisin kodus lastelt, kas nad on märganud, et musta värvi autol on kassi käpajäljed hästi näha. Väga nunnu, leidsid mu lapsed.)

Kõrreke tegi mais ära oma üldklaveri eksami ning lõpetas sellega igaveseks koostöö õpetajaga, kes oli kindel, et laps kukub eksami läbi, kui ta mängib ühe noodi neljanda asemel kolmanda sõrmega. (Oli vist umbes nii.) Läbi ei kukkunud ning õpetajast on sellega pääsenud.

Suur Vend sai kooli spordipäeval parima tulemuse kuuekümne meetri jooksus ning selle sündmuse äramärkimiseks ka kooli kruusi. Olen ma elus näinud palju diplomeid ilma kruusita – aga kruusi ilma diplomita küll mitte. Olgu see siis üles tähendatud.

Kuu lõpus käis Kõrreke klassiga Piiteris, oli üldjoontes rahul, kuid kurtis, et Ermitaaž jäänud täitsa pooleli. Umbes sada rubla jäi üle ning selle andis ta Suurele Vennale, kes on oma klassiga Piiteris selle nädala lõpus. (Ilm on pisut jahedam kui Tartus ja toit on kahtlane, oli kirjas Suure Venna  sõnumis.)

Umbes samal kellaajal (s.t kell kuus reede hommikul), kui pidin viima Suure Venna koos naabriprouaga, kes samas koolis õpetaja ning oli ka samale reisile minemas, oli vaja viia ka Väikevend oma klassiekskursioonile. (Nemad läksid Naissaarele.) Kui olin linna risti ja põiki läbi sõitnud ja mõtlesin veel tunnikese enne oma päeva algust magada, sain kõne võõralt numbrilt – juunior oli oma telefoni autosse unustanud. Kui Väikevend poleks peale klassiekskursiooni pidanud jääma ööseks pealinna oma tädi T ja tema koerte juurde, poleks ma muidugi talle mingit telefoni järele viima läinud. Uurisin, kust buss linnast välja sõidab ja andsin selle siis linna servas üle.

Siiski, suurepärane hommik – ja magada sain ka veel natuke. Mõelda – oma klassiga kinno ja pealelõunal võin segamatult omi asju teha. Lasta end  kosmeetiku juures pisut turgutada, minna trenni, lugeda raamatut. Teate küll, mida inimesed ikka teevad, kui neil on täiest vaba pealelõuna üle pika aja. Lebasin ilusalongis, noorendav mask näos, kui helises telefon. Väikevenna klassijuhataja andis teada, et Väikevend oli saarel kaotanud oma telefoni. Järgneva paari tunni jooksul vahendasin peamiselt Väikevenna klassijuhatajat, Väikevenna tädi ning Väikevenda. Et mis saab ja kas ja kus kokku saadakse ja laps üle antakse. Kui Väikevend oli õnnelikult tädiga kaubanduseksuses kohtunud, tundsin end täiesti kurnatult. Telekast kriminulli vaadata ja pesu triikida oli kõik, mida ma suutsin.

Kõrreke tegi kreeka salatit, see oli väga hea. Lastekaitsepäev lõppes seega maitsvalt –  kuigi tundsin end tõesti väsinuna ja näos noorendava hoolduse mõju ei märganud.

Järgmisel hommikul jõudsin lõpuks ka zumbatama.

Pealelõunal läksin bussile vastu ja sain oma marakrati kätte. Ta leidis, et telefon oligi juba võrdlemisis vana ja katki ning oli mõnevõrra üllatunud, kui kuulis, et mul polegi lähipäevil plaani talle uut ostma tõtata. Sama üllatunud oli ta asjaolust, et ümbrik, kuhu ma panen tema vanaemalt ja muidu ekstra saadud rahad, oli tühi. Naissaare pilte vaatsime internetist ja ta näitas mulle randa, kuhu ta telefon kadus. (Väga kaunis koht, tõesti.) Aga muidu elavad tädi T kolm koera ja kaks kassi hästi (vaid Paula-nimelisel taksil on mure seljaga) ning pealinnast tõi Väikevend kaasa suure koti karamellikomme.

Kas sa muidu vasaku käega nipsutada oskad, küsis õhtul Väikevend, vaadates, kass Kuki süles, diivanil vana Kättemaksukontorit.

Vasaku käega nipsutamine pole minu jaoks mingi probleem!

Jah, sa oled ikka minust osavam, nentis Väikevend. Aga ainult väikestes asjades!

 

Advertisements

Lihtsalt üks argipäev maikuu lõpus

Väsimuse aste on jõudnud sinnamaale, et hommikul mõtlesin: näed, kui hea, et ma kodus tähele panin, et auto võti jäi tuppa, mõtle, kui ma alles tööl olles seda oleks märganud! Kui ma selle peale autooukse endale pauguga vastu oimukohta virutasin, veelkord tuppa tagasi tormasin ning külmkapist külma geeli võtsin ja endale kohe näkku määrisin (lugemata enne tuubilt, mismoodi seda üldse tarvitada tuleb), lõi pisut selgemaks. Ei teagi, kas obadusest või geelist. Ja ega lugemine polekski aidanud, tekst oli soome keeles. Lasin kõrvaltruumi kolleegil ära tõlkida, võis küll peale määrida.

Näed, kui hea, kui keegi oskab võõrkeeli, nentisin.

Ei, see on ju mu emakeel, nentis ingerlannast kolleeg.

Peale tööpäeva – eksamikonsultatsioonid, tubade jagamine ekskursiooniks ja koosolek – tõin poest lisaks muule ka hulga jäätisi ja pool arbuusi.

Väikevend seletas rahulolevalt jäätist süües: tead, ema, mul jäi täna võti koju ja ma tulin aknast sisse – aga ära muretse, paksu käega varas ei mahuks seda avama. Ja vargad on ju paksude kätega?

Eks ma kontrollin homme, et aken kinni saaks. Sest mine neid varaste käsi tea.

Trennimineku asemel otsustasin täna pisut kodus koristada ja magada. Tõesti-tõesti, mõlemat oli ikka hädasti vaja.

Väikevend lahendas elutoas matemaatika ülesandeid ja illustreeris vihiku kaant. Rääkis, et sai inglisekeelse raamatu (Zorro) vastatud ja oli selle klassivennale edasi laenanud. Ja et ajaloo hinne tuli tal A.

Suure Venna viisin koristamise vahepeal trenni. Vestlesime jalgpallist ja vajadusest rääkida matemaatikaõpetajaga.

Kõrreke tuli, sõi arbuusi – muide, suurepärane arbuus oli! – rääkis samuti jalgpallist (küll sellest, mida nad kehalise ajal ise mängima pidid), ja veel, et peika oli talle täna keset linna vastu tulnud, vikat käes, ning sellest, et herbaariumi koostamiseks läheb vaja suurt hulka ajalehti ning et ta käis sõidutunnis ning läheb varsti esmaabikursustele. Oli selleks valmistudes lugenud läbi meie kunagise ühise koolitusel-käimise loo, sattunud üldse mu vana blogi lugema ja leidnud sealt mu unistuse, et kunagi saabub päev, kus meie diivani vahelt ei leia enam jäätisepabereid.

Ma olin selle olulise eesmärgi unustanud. Palusin Kõrrekesel (ma ise triikisin parasjagu) kontrollida, kas meil on diivani vahel jäätisepabereid. Ainult kommipaber oli. (Ja see võis ju sinna sattuda juhuslikult, arvas mu tütar.)

Ega Kõrrekesel pikalt aega kodus olla polnudki – peika ju ootas. Saatsin peikale ka jäätist.

Väikevend läks magama.

Tegin väikese jalutustiiru lähima sularahaautomaadini – lapse õppekäigu raha ja enda puugivaktsiin. Väike nohu ei takstanud nautimast sirelilõhna.

Kas sa tahad, et ma ise kirjutan matemaatikaõpetajale, küsisin Suuremalt pojalt koju jõudes.

Ta oli alistunult nõus.

 

 

Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.

 

 

Kevad käes, luuadki püüavad lehte minna

Mind painas mõnda aega soov osta endale kübar. Proovisin endale erinevates poodides suurt hulka kübaraid, enne kui leidsin ühe, mis mitte ainult lihtsalt ei mahtunud, vaid ka meeldis.

Sättisin selle kohe järgmisel hommikul pähe ning nägin enda arvates rabav välja. Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme, küsis ettevaatlikult: Ema, sa võtad selle ju tööl ikka peast ära?

Nojah. Ma vähemalt püüdsin.

Nagu ka siis, kui ma otsustasin, et viin oma lapsukesed (nagu korralik ema) teatrisse muusikali vaatama. Selleks, et Suurt Venda perega teatrisse saada, kasutasin manipuleerimist, äraostmist ja kõiki muidu alatuid võtteid. Ja siis teatas ta mulle eelmisel nädalal vaguralt: Ema, meil on neljapäeval kooriga esinemine. Seda on ta osanud eluaeg: kui mul on talle teatripilet, hangib ta endale sünnipäevakutse, mängu – ja nüüd siis kooriga esinemise.

Nojah. Ega midagi. Kevad on käes ning meie kliimas tuleb sellest võtta viimast. Kuivatada õues pesu, sõita jalgrattaga ning siis, kui keegi ei näe, võib kübaragi pähe panna. (Teatrisse lubas tulla Kõrrekese peika.)

Peaaegu sama hea kui sinine ja roosa

Oh, on alles olnud nädal!

Sedasorti, kus kilos ketšupis on ikka mitu kilo tomatit sees. Ja ikka sai ketšupit kuidagi vähe. Sest näiteks teatas Suur Vend reedesel õhtul, et ma polevat ära pesnud tema teisipäeval mustapesukasti pandud riideid. Ja et laupäeval on mäng.

Tahtsin esimese hetkega vastu vaielda. Aga siis sain aru, et ilmselt on lapsel õigus.

Olen sedakorda elanud nädala autotu inimese rasket, kuid väljakutsetest tulvil igapäevast elu. (no kesse käskis muidugi kodust nii kaugel tööl käia, eks ole. Isegi meie linnas, kus kõikjale peaks saama jala, kodust tööle eriti ei saa.)

Muidu on ka tihe arginädal. Olen viinud kaks korda lapsi teatrisse – ühe korra käisime koos Kõrrekese ja tema peikaga Puudutada kuud vaatamas; teine kord klassitäiega väga noortepärast etendust vaatamas. Mõlemad oli toredad etendused.

Kuus oli väga hästi tabatud üheksakümnendate tuuma. Endine kolhoosiesimehe sisemine kriis, kel pole (vastavalt saadud nõuannetele) soovi kirikuõpetajaks hakata – kuid kriis laheneb, kui tulevad kohalikud valimised ja ta kandideerib vallavolikokku. Rahvatantsumemm, kes peibutab oma rühma võimalusega sõita Kanaadasse. Ja edukas perepoeg, kelle puhul delikaatselt vaikitakse, kust need rahad ikkagi pärit on. Ja  nii edasi.  Siis veel see tants! Ning tüdruk, kes ikka loodab, et võõrutab mehe kõigest halvast. (Ei võõruta, usu!) See oli sedasorti lugu, mida oli huvitav kohapeal vaadata, aga pärast lõppemist toimis veel edasi.

VATi moodne värk oligi selline… moodne värk. Natuke nagu Romeo ja Julia, ja natuke nagu Klass, ja siis lõpus meenus veel mu kooliaegne kirjandipealkiri – Virgu Anni – hele päiksekiir Väljaotsa viletsas talus. Kuigi tänu sealsele Virgu Annile jäi lõpunoot siiski helgeks. Sihtgrupp jäi rahule.

Ja need meremaalid nägin ka ära. (Nende pärast ma selle õppekäigu organiseerisingi.) Olid väärt vaatamist küll. Ja võin kunstimuuseumite hardunud külastajana nentida, et selliseid rahvahorde olen näinud Louvre’is Mona Lisa ees ja Givernys. Mujal, ka väga suurepäraste kogude puhul,  on rahvast siiski olnud mõõdukamates kogustes. Kõigis kolmes kohas – nii Kadriorus, Louvre’is kui Givernys oli muuseas tähelepanuväärselt palju pisikesi prillidega jaapanlasi.

Nädala lõpus ostsin endale väikese musta.  Sellise vähekantud väikese musta. Mõjub kelmikana ning on ilmselt tõeline naisteauto.

See on minu jaoks väga suur sündmus. Lapsed on jäänud viisakaks. Väikevend leidis, et ilusam oleks olnud roosa sinisega (aga must käib ka).

Tänu oma väikesele mustale jõudsin jälle trenni, Mammat vaatama (kui kolm päeva telefoni ei võta, hakkad justkui muretsema – pärast selgus, et oli olnud hääletu peal), Kõrrekesele suviseid kingi ostma, no ja traumapunktis polnudki ammu käinud. Traumapunktis käisime Suure Vennaga, kuna ta oli võistlustel jalale viga teinud. Vanaema kutsus meid hiina toitu sööma ning kui Kõrreke tellis teeseene jooki, rääkis vanaema, et ka tema emal oli omal ajal teeseen purgiga aknalaual olnud.

Kõrreke küpsetas skoone. Needsamad küpsetised, mida Mrs McCarthy igal argipäeval isa Brownile küpsetab. Tema peika maalis samal ajal aias. Pesu rippus nööril ja puud on juba otsapidi rohelised.

Nii et kõik ongi tegelikult olnud vähemalt sama hea, kui roosa sinisega.

 

Kuu pole veel päriselt läbi. Aga.

Igasugu asju juhtus.

IMG_0691

Õudsed asjad võivad sind rünnata kõige ootamatumates kohtades!

Mõni asi läks katki. Näiteks auto. (See, kui sind remonditöökojas juba hääle järgi ära tuntakse, ei ole ju hea enne?) Kuigi, au mu armsale Hondale! – viimased vaevalised hingetõmbed tegi mu auto, sõites kodusele parkimiskohale. Eks ma siis mõtle järele – et kas tasub veel kadunukest reanimeerida.

Siis juhtus keskmisi asju. Näiteks käis Suur Vend reisil Saksamaale ja ta ei jäänud väga rahule. Sest ajakavast oldi maas, peamised atraktsioonid olla olnud Poola Mäkdoonaldsid ja rohkem öid oldigi Poolas. Kohv oli seal kehv. Saksamaal oldi vaid kaks ööd, keelt praktiseerida oli vähe võimalusi ja siis tuli jälle Poola (Mäkdoonaldsid ja lahustuv kohv). Lisaks tekkis reisil olles vajadus hambaarsti järele. Siiski tõi Suur Vend kaasa komme ja lemmikjalgpalliklubi kruusi. Kohustuslikust kaubanduskeskuse-tretist ostis endale kaks T-särki (musta ja halli, ilma kirjadeta).

Siis juhtus päris toredaid asju. Mina olin ka kolm päeva Saksamaal. Bremen on ilus linn. Käisin ooperis. Kuigi reis oli muidu tore, mõjus ooper masendavalt – kujunditest tiine, kaasaaega toodud ning süngetes toonides. Nägin, ma ise usun küll,  ära nii lendava vanaisa, pr(prl?) eurolaulja kuulsa kleidi . Oli tegelane, kes kandis latekskostüümi, ja oli tegelane, kes sibas ringi, otsekui sooviks ta enim päevast sammunormi täis saada. Kõik lõppes õnnetult. (Selles ooperis lõppeb alati kõik õnnetult.)

Lisaks käisin Saksamaal koolis, kunstimuuseumis ja sain mitu korda hästi süüa. (Kuigi praevorst ja hapukapsas jäid vahele. See-eest nägin esimest korda elus pannkoogimasinat – vajutad nupule ja ta teeb sulle pannkoogi.) Kohustusliku kaubanduskeskuse treti tegin samuti kaasa. Tõin poistele mitu kilo jalgpalli (raamatud ja lemmikjalgpalliklubi kruusid), Kõrrekesele vintage-hõngulise suvekleidi (kiideti heaks) ja šokolaadi. Ma ei ole just suurem asi poodleja.

IMG_0761

Moosekandid – moodne versioon

Siis juhtus veel väga, väga toredaid asju.

Kuu esimeses osas käisime Kõrreksega balletti vaatamas.  Ja Luikede järve peaosas nägin oma kunagist kaunist õpilast. (Olin nii liigutatud, et kirjutasin pärast oma elu esimese fännikirja.)

Bremenis õitsesid juba sirelid.

Auto asjus tuleb muidugi midagi ette võtta. Parandada? Osta uuem? Näiteks ilus punane…

Kuu pole veel tegelikult läbi ka.

IMG_0758

Hotelli hommikusöögilauas – justkui Leiutajatekülla oleks sattunud!

 

Loomadest ja soojadest sokkidest

Ei oskagi öelda, kas see uudne koolivaheaegade süsteem mulle meeldib või ei. Noh, pisut vabadust on muidugi alati tore, kui see parasjagu käes on. Nii et oleme üritanud nautida.

Suur Vend tegutses maksimaalse tõhususega algusest peale: neljapäeva õhtul jalgpall enam-vähem teises Eesti otsas, südaöö paiku koju ning laupäeva varahommikul viisin ta juba kooli juurde Saksamaale siirduva bussi peale. (Ja see oli ikka väga varajane hommik.) Läksin uuesti magama ning peale teistkordset ärkamist juhatasime Väikevennaga koolivaheaja sisse, vaadates Galileod, kus oli pikk teema sellest, kui kasulikud on paprikad.

IMG_0670

Nädala viimasel päeval sain oma vanima ja noorima nõusse Elistverre minekuks. Mõtlesime, et võtame kaasa toitu ja piknikuteki ja puha. Asi lõppes sellega, et sõime toitu autos (kuus kraadi sooja polnud just eriline piknikuilm) ja loomi vaadates tuletasime meelde kõiki oma koju jäänud sooje sokke. Aga mõned loomad ikka viitsisid järjekordseid külastajaid vaatama tulla. Näriliste maja külastamine lõppes, nagu ikka härraste palvete ja lubadustega. Et kui Väikevend saaks sünnipäevaks mõne pisinärilise, oleks ta hoopis teine inimene. Õpiks usinalt saksa keelt, võiks isegi telefonist loobuda, koristaks ise puuri ja ei tahaks ühtegi muud sünnipäevakingitust. Lõpuks jõuti isegi küsimuseni: kui kassid ära surevad – sa saad ju aru, mitte, et ma ootaksin, et nad surevad  – kas siis võiks võtta merisea või vähemalt liivahiiregi?

IMG_0673

Kodus kütsin.

Järgmisel hommikul oli Väikevend haige. Olin lubanud, et peale jalgpallitrenni läheme tema viimase aja lemmiktoidukohta sööma. Väikevend ei tahtnud isegi jalgpallist midagi kuulda. Magas ja luges raamatut. Sööma läksime otse klaveritunnist naasnud Kõrrekesega kahekesi, aga õnneks saab hiina toitu ka kaasa osta. Väikevend oli vahepeal neli peatükki Harry Potterit edasi lugenud. (On näha, et päris terve ta tõesti pole, palavik oli ka.)

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

Saksamaale jõudnud Suur Vend saatis täna meie perekondlikku suhtlusgruppi pildi immigrantidevastasest meeleavaldusest, muidu saime endale rahvuslooma ning meie Väikevennaga sõime õhtuks köögivilju (eriti paprikat) dipikastmega. Riia tänaval nägin esimest võilille. Oli tunginud läbi kõnniteed katva asfaldi. Täitsa võõras proua juhtis sellele tähelepanu. Olime väga rõõmsad. Küll ta tuleb!