September: seenepildid, tükk toorest liha ja pitsboolero

Ma küll ei mõista, kuidas see võimalik on, kuid täna, teate, lõppeb september otsa.

Septembris jõudsime me alustada ja jätkata kooliteed. Ühelt poolt on seega kõik vanaviisi, teisalt on iga päev oma näoga. (See mind ennast muide jätkuvalt kooli juures ka võlub.) Poistel on muutusi rohkem – Suurel Vennal on täiega uus kool ning Väikevennal uued õpetajad. Mõlemad poisid on muutustega rahul.

Huvitav on see, et kooliminek tähendab järjest vähem uute koolitarvete ostmist – noh, kui traditsioonilised vihikud-pastakad välja jätta ning järjest enam garderoobiuuendusi. Viimase teemaga seoses ei saa jätta mainimata ka huvitavat leidu Suure Venna toast – käisin vaatamas, ega ma sealt musta pesu ei leia (mitte, et ma selle vähesuse üle kurdaks) – kui nägin voodiotsal rippumas valget pitsist boolerojakikest. Pähe tuli mitmeid huvitavaid variante. Kas tõesti on Suur Vend leidnud pruudi? Riietub vabal ajal naisterõivastesse? Ja selgus, et viimane variant oligi õige – nimelt rebastepäeval oli noormeestel vaja seelikud selga panna.

Septembris jõudsime käia korraks üle-mere-lõbustuspargis. See on üks ütlemata tore koht oma ajalooliste atraktsioonidega. Ilm sattus samuti ilus.

Ja otse loomulikult oli ka tänavu septembris Väikevenna sünnipäev. Sünnipäevahommikul oli kirju koer ja küünlapuhumine ning kingituseks rohkesti komme õelt ja vennalt ning Rubiku kuubik (nagu poiss ise soovis). Õhtul saabus ka härra ning paar päeva hiljem sai Väikevend ja oma ihaldatud lahingurajapeo. Kohal oli tosin sõpra, peamiselt klassivennad ja üks klassiõde. Kuni poisid ja härra lahingut pidasime, vestlesin mina imearmsa klassiõega kaunitest kunstidest. Tähelepanuväärne oli ka asjaolu, et võikriisist hoolimata sai väikevend oma tellitud Kass Arturi koogi. (Kolm poodi sõitsin läbi, et võid leida!) Sünnipäevakook vanaemadega sai söödud kohvikus. Vähemalt ei pidanud enam ise võid hankima…

Lisaks käisime Kõrrekesega kahel hooaja avakontserdil – kohaliku esindusorkestri ja pealinna omal. Viimane oli muljetavaldavam graatsilise naisdirigendi ja tõelisest diivast solistiga (A.P.). Õnneks ei jäänud ma seekord ka piletite ostmisega nii viimasele hetkele, nii et lisaks sellele, et me kaunist saksa ja apokalüptilist eesti (E-S.T) muusikat kuulasime, me ka nägime esinejaid.

No nii. Öisest teadusest võttis meie pere võrdlemisi kasinalt osa. Mina käisin Väikevennaga lähedalasuvas gümnaasiumis. Väikevend segas kokku soolataigna. Juhendav noormees soovitas valmistada sellest midagi ilusat. (Kuuldavasti oli mõni laps näiteks emale südame voolinud…) Väikevend tegi punase-roosalaigulise lataka friikartulialuse. See keerati meie jaoks kenasti toidukilesse ja näeb välja nagu tükk toorest liha. (Mis sul seal mütside-sallide kapi peal on? Aa… ma arvasin et platsenta… huvitus ka õde Kõrreke koju jõudes.) Lapsed on kodu peegel, teadagi.

Kõrreke oli ka oma peikaga mõelnud mõnele TÖ üritusele minna, kuid ei olnud peika juurest kaugemale jõudnud. Tema maalis ja mina kudusin, täpsustas ta. Huvitav, missugused nende õhtud siis veel pensionipõlves välja näevad?

Ning otse loomulikult on september tähendanud ka hulka meeleolukaid seenelkäiguhommikuid. Mets on alati isesugune. Seened viin ma Mammale. Tema marineerib ja soolab. Oma tervise pärast ta enam ise metsa ei saa, kuid ootab kannatamatult minu igalaupäevast seenekorvi. Minu noosi vaadates tuleb talle meelde rohkesti omaaegseid metsaskäike – selge see, et selliseid seenemetsi ja -kohti, nagu temal omal ajal, meil enam pole!

IMG_0102

Pohlad ja mustikad Soomes

 

 

IMG_0104

Seened Soomes. Iga seensõbra õudusunenägu: sa näed seent ega saa teda kaasa võtta!

IMG_0113

Kas pole ilusad, ah?

IMG_0117

Kõige ilusam seenepilt sel suvel. Mul on muide priima kärbseseenekoht! Sellega on veel see tore lugu, et keegi ei käi seal korjamas…

IMG_0179

Blogiga on see hea, et ma saan siia segamatult nii palju seenepilte üles riputada, nagu ise tahan. Tänane.

Õunu on meil tänavu vähe. Tänaseks halvaaga õunakoogiks pidin õunad poest ostma. Pähkleid seevastu on. Ühel päeval oli Suur Vend allkorrusel, kui järsku kostis kaeblikke hüüdeid (kas tuleb jälle EMOsse sõita?) ja ta kutsus Väikevenna alla appi. Selgus, et Suur Vend leidis pähklist ussi.

Oktoobriski lubatakse veel vananaistesuve.

Advertisements

Riietusküsimus ja muud toimetused

Eelmine nädal oli võrdlemisi sündmusterohke.

Osalesin erinevates rollides lastevanemate koosolekul. Sel puhul panin lõpuks ennast isegi korralikult riidesse – mul oli üks seni kandmata kena roheline kleit.  (Kuigi ripsmete värvimise unustasin ära, nagu ikka).  Koosolekul, kus osalesin lapsevanemana, tõdesin et meie poiss pole ainus, kellele ei meeldi tantsutund. (Ja märkust keeldub valimast partnerit pole me veel saanudki!)

Samal päeval oli minu hea kolleeg, Väikevenna õpetaja, jätnud mulle lauale kirja: Väikevend palunud edasi öelda, et läheb peale kooli poodi ja ostab endale sealt ühed head püksid. 

Veensin püksiostjat ootama nädalavahetuseni. Pükse peab ikka proovima, ja parem ju, kui mina ka olen.

Järgmisel päeval panin jälle sama rohelise kleidi. Sest koosolekutelt jõudsin koju väsinuna, kleit jäi kappi panemata ning nii see siis läks.

Pärast selgus, et väga hea, et läks, kuna Väikevennaga läksime koolist otse EMOsse – rahvastepallis saadud sõrmevigastus.

EMOs oli inimesi vähe, kuid oodata tuli ikka kaua. Kui nad teaksid, kui valus mul on, kutsuksid nad mu sisse, arvas Väikevend. Noh, lõpuks kutsutigi. Luu oli terve, kuid sõrmele – parema käe keskmisele – pandi siiski fiksaator. Väga piinlik oli arstile keskmist sõrme näidata, leidis Väikevend.

Kurbade asjade kõrval – trenn ja kehaline jäävad nüüd ära – oli ka rõõmus hetk – Väikevend ei saa ka tantsutunnis osaleda! Ma kukun seal kogu aeg ja see on väga ohtlik! Olgu siis nii.

Koju jõudes ei kulunudki kaua aega, kui asutasime end Kõrrekesega kohaliku sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile minema. Nii et hea, et kleit juba seljas oli (kuigi ripsmed jõudsin ära värvida.) Olin piletite ostmisega jäänud hilja peale, ja nii olid meil rõdul enam-vähem kuuldemängu-kohad. Kõrreke nägi siiski dirigenti ning mina ühte tšellot ja ühte koorilauljat. Mamma ei soovinud seekord tulla ning parem oligi. Sest ühe koha peal hakkas rahvas osade vahel plaksutama ning Mamma tervis pole viimasel ajal kiita. Muidu oli kontsert meeleolukas, Puccini ja Tubina muusika oli kena kuulata. Väga erilisi emotsioone siiski ei tekkinud, kuigi laenatud koorid – teatri oma koor on ju teatavasti Shanghais – kõlasid täitsa pole-viga.

Laupäeval käisin seenel ja pohlal. Seejuures õnnestus pohli korjates kaotada ära oma seenenuga. Kõige tõhusamaks asenduseks osutus SEBi koodikaart. (Huvitav, kui nad paroolikaardid ära kaotavad, kas siis peab inimene hakkama isikutunnistusega seeni korjama?) Ilm on küll vilets, kuid minu metsas olles paistis isegi päike.

Veel nägin laupäeval müügil võid ja ostsin kohe igaks juhuks ühe paki. (Hiljem mõtlesin, et äkki oleks võinud rohkem võtta.) Kaheksakümnedate lapsepõlv tuli meelde.

Pühapäeval läksime poistega poodi riideid ostma. Suur Vend oli nüüd hoolega gümnaasiumis silmad lahti hoidnud (et mida kantakse) ning valis välja mõned hilbud ja jalanõud. Nagu ikka, ühevärvilised, pretensioonitud ja igavad. Väikevend sai omale kõige muu kõrval ka ühed head püksid. (Temale meeldivad ka värvid ja mustrid.) Aga kui Väikevend tahtis koolis käimiseks dresse, tegi Suur Vend talle asja selgeks. (Ilmselgelt on ta võrreldes emaga moeküsimuses autoriteet.) Kui jõudsime kassa juurde, küsisin Suurelt Vennalt, kas tal sokke pole vaja.

Tegelikult vist on, aga las midagi jääb papsile ka.

Väikevend ootab oma sünnipäeva, mis on juba ülehomme. Sünnipäevasooviks on Rubiku kuubik. (Ja leppisime kokku, et sünnipäeva hommikul saab ta oma head püksid ka jalga panna.)

PS! Huvitav, kas selline ongi riietumisblogi? Või käib see kuidagi teistmoodi?

Argipäevased lood

Kooliaasta on hoogsalt alanud ja nagu ilmselt kõigis peredes on suvine elurütm pea peale pööratud – magama tuleb minna varakult, ja ka äratuskell heliseb alati liiga vara. Ründavad vastikud väikesed viirused – ikka see nädala sündroom. Õhtud on juba pimedad ja kassidki tulevad enamasti aegsasti tuppa.

Poistel on mõlemal palju koolimuljeid. Väikevennal sellepärast, et on palju uusi õpetajaid ja isegi mõned õppeained ning Suur Vend on teadagi nüüd juba pea kaks nädalat gümnaasiumipoiss.

Väikevennale meeldib väga ajalugu ja ka ajalooõpetaja. Esimesel tunnil paluti neil nimetada ajaloolisi isikuid ning Väikevend pakkus välja Aleksander Suure ja Mozarti. Täna joonistasid nad oma elu ajatelge. Samuti meeldib talle väga emakeeleõpetaja. Viimati kirjutati seal näiteks uudis tuletõrjeõppusest. (Koolis oli just toimunud tuletõrjeõppus.) Eile oli koolis viiendike pidu ja nagu ma aru sain, pidutsenud Väikevend mehiselt. Senise lemmikklassiõde talle enam ei meeldi (ta viimasel ajal kiusab poisse!) aga endise sümpaatia tarmukas pinginaaber, kelle käest ta saanud tutijama peale koguni kallistada, tundub järjest enam meeldivat.

Mis on tutijama? Kohe selgitan! Sain ükspäev viimase tunni ajal sellise sõnumi jo emme me kogemata K-ga tõmbasime L-l mingi E-s t ostetud asja mis maksis 6 € katki mina annan 3 € ja K  3€.   Selgus, et neiul oli olnud koolikoti küljes roosa tutt, mida poisid siis näppima hakkasid. No eks me siis läksime ja ostsime kohe peale kooli roosa tuti asemele ning see võetudki kallistusega vastu.  Ning õhtusel peol olidki L ja Väikevend olnud üsna lahutamatud. Eks ta ole.

Väikevennal on nohu. Trennid pole vahele jäänud, aga kui poodi minnes küsisin, kas kellelgi on soove, palus ta taskurätte juurde osta.

Suurel Vennal küll nii dramaatilisi läbielamisi pole. Kool on jätnud hea mulje. On palju noori õpetajaid ja mõnus koolimaja. Muutunud on ka – vähemalt esimeste päevade järgi – õpifilosoofia. Teda on korduvalt nähtud koduseid ülesandeid tegemas. Lisaks osales koorikatsetel, kus saanud kiita oma ilusa bassi eest. Seda hoolimata külmetusest ja kehvast enesetundest. (Tema poesoov oli gripitee.) Trennid pole temalgi vahele jäänud, kuid õhtul telekast jalkat vaadates rüüpab gripiteed ja nuuskab meeleolukalt.

Ka Väikevend on eas, kus kvalifitseerutakse koos vennaga esimest poolaega ära vaatama.

Kõrrekese tegemistest kostab märksõnu nagu näiteks sissejuhatus dirigeerimisse, lähen/jään harjutama, ülevaade kommipoe sooduspakkumistest ning last but not least – muusikakooli kohvikusse on eraldi ilmunud veganmenüü. Nii et mängib pilli ja sööb. Ma usun, et käib vist millalgi ka päriskoolis.

Mina tahaksin enamasti  isegi esimese poolaja ajal ammu magada. Kuigi, kui me eelmisel nädalal käisime koos tütre ja tema peikaga kohaliku teatrifestivali tund enne südaööd alanud etendusel, vaatasime selle ära ja jõudsime umbes kell 2 koju – siis pärast seda on ülejäänud ööd olnud puhas puhkus. (Piletid ostsin suvel, kui mõte osta hilisõhtused teatripiletid ei tundunud üldse imelik.) Vaatasime NOlaste Pööriööd, mis isegi videolinstallatsioonina oli kordades parem juunis nähtud Linnateatri Suveööst. Esimest söandan soovitada!

Aga eks see argipäeva-elu kestab samas rütmis uue suveni välja. Ja nii ongi, et kui tahad kuhugi pisut eraelu mahutada, siis selleks on kas nädalavahetused või uneaeg. Laupäeval käisin metsas, korjasin puravikke ja riisikaid ja kukeseeni ning see oli puhas õndsus. (Mamma marineeris seened ära.)

Uued ja vanad algused

Hakkaski siis pihta! Kõigil ja ühekorraga.

Väikevennal viiendat, Suurel Vennal kümnendat, Kõrrekesel üheteistkümnendat aastat. Minul – noh – ütleme, et nii paarikümnendat ja peale arv korda.

Kõik lapsed viisid oma õpetajatele lilli. See tegi mulle head meelt.  Nii et eelmisel nädalal kusagilt uudistest silma jäänud pealkiri sellest, et lillede kinkimine pole enam moes, osutus isiklikus praktikas valeks. Ka minu kodused vaasid on pungil täis gladioole, roose, astreid ja krüsanteeme. (Söögilauale ei tahtnud isegi pannkoogid kõigi nende vaaside kõrvale  ära mahtuda.)

Mõned asjad on endised. Näiteks võtame Kõrrekese, kes ei suuda lihtsalt ühe kooliga piirduda ja käib siis teist aastat kahes koolis korraga. Lisaks komplekteeris ta endale koheselt ka hunniku kohustuslikku kirjandust (Molière ja Puškin olid kodus olemas).

Väikevennal on mõned asjad samad.  Kool, ja siis saksa keele õpetaja. Kõik ülejäänud õpetajad on uued. Nad meeldivad Väikevennale väga. Eriti õpetaja, kes rääkis neile esimesel tunnil, et ta armastab väga jäätist. Ja klassijuhataja muidugi ka. Ja siis veel uus emakeeleõpetaja, kes palus neil kirja panna põhjendusi, miks on kasulik raamatuid lugeda. (Kirjutasin, et raamatute lugemine teeb intelligentseks ja annab sõnavara ja kolmandat põhjust ma enam ei mäleta.) Ja senise kolme koolipäeva jooksul on ainult üks kord ära kadunud rahakott (tuli välja uuest pinalist, mis on tõesti nii mahukas, et igaühel võib sinna rahakott ära kaduda) ja ühel teisel päeval ununenud rahakott koju (kuna olin vaevu hoovist välja sõitnud, kui igaks juhuks küsisin, lippas ta sellele kohe järele).

Kõige rohkem uusi muljeid on loomulikult Suurel Vennal. Uus kooli, uued klassikaaslased (kaheksa klassivenda ja kakskümmend seitse klassiõde), uued õpetajad. Esimeseks valikaineks võttis ta vene keele, mida õpetab meie naabriproua. Kõige tähelepanuväärsem kümnenda klassi juures on see, et Suurt Venda on nähtud esimesel koolinädalal (!) õppimas. (Kohustuslikust uuema kirjanduse valikust oli meil olemas ainult Hargla.)

On alanud uus kooliaasta. Varase ärkamise, korralikult riidessepanemise, asjade mahaunustamise, kohustusliku kirjanduse ja igaõhtuse ja igipõlise kuidas-sul-täna-koolis läks-küsimusega.

 

Minu suvi

Kui nüüd mõelda kokkuvõtvalt, mis oli läinud suvele kõige tüüpilisem, siis tuleb tõdeda, et põhiliselt lasin kasse uksest ning aknast sisse ja välja. Kuki kui noorem ja krapsakam eelistab akent, mis ilusate ilmadega on enamasti lahti. Sel suvel ei olnud eriti ilusad ilmad. Nurr eelistab ust.

Aga veel? Olen lugenud raamatatuid. Mõned neist on olnud päris toredad, aga mitte midagi väga erilist.

Olime suve algul Kõrrekese ja Väikevennaga Pärnus. Ilmad olid kehvad ja toidud head.

Silitasime avatud talude päeval lehmi, lambaid ja ühte madu ja Väikevend vist ka ninakaru ja nutriat. Kõrreke alustas lambakasvatustalust ostetud villast kinnaste kudumist.

Käisime Kõrrekesega oma Valgevene-reisil, mis oli meeleolukas ja mõtlemapanev.

Oleme käinud täpselt üks kord looduslikus veekogus ujumas – siinsamas Emajões – no ja Kõrreke käis vist ka Räpinas.

Olen käinud seenel. Tore on, et Kõrreke oma peikaga on mõned korrad kaasas käinud ning viimasel valmis ka maal Hommik seenemetsas. KP meeldib väga ka ülejäänud perekonnale, eriti Väikevennale. Ta võttis pikalt hoogu, enne kui julges küsida: mis on teie kõige kallim maal? Mina olen saanud selgeks, et KP-le  võib pakkuda pannkooki ja seenekastet, kuid mitte lihapalle ega mustikakooki.

Aga söömise mõttes on meil siin kõik erivajadustega. Ja tegelikult ma tunnen, et see igapäevane kokkamine sellise pirtsakavõitu klientuuriga on pisut kurnav. (Ainus asi, mida söövad absoluutselt kõik, ongi vist pannkook.) Nii et söömise mõttes on kooli algus kergendus. Söögirahad on mul makstud ja õhtuti on legaalne supermarketist karbiga salatit tuua.

August on suve siiski pisut rehabiliteerinud – mõningad suvised tegevused nagu pesu õues kuivatamine ja rattaga sõitmine on osutunud siiski võimalikuks. Olen küpsetanud mõned õuna- ja mõned mustikakoogid. Oleme Väikevennaga vaadanud vanu Kättemaksukontori osasid ja südamest naernud.

Ja noh, ilmselt mingil määral siiski ka kooliks valmistunud. Väikevend sai uue pinali ja uued spordiriided. Viimaste üle oli ta eriti rõõmus – eks ta ole oma elus vist sageli venna vanadega läbi ajanud… Ja isegi Suur Vend, kes läheb kooli nüüd juba kümnendat korda ning sellest vist kaheksa viimast aastat on ta koolitarvete kohta ühmanud umbes nagu eks sa ise vaata või vahet pole, küsis, kas ta võiks saada uue pinali. (Ta sai selle.) Kõrreke tegi lokid pähe ning on oma pillimängukooliga juba algust teinud.

Ka mina käin tööl juba kaks nädalat. Olen osalenud koolitustel, koristanud klassi ja teinud valmis töökavad. Täna nägin ma juba mõnda õpilast ka.

Aga põhiliselt, nagu öeldud, oleme me kasse sisse ja välja lasknud. Uksest ja aknast.

Suved on ikka mõnusad, isegi kui midagi erilist ei tee.

Paula, Saba, Nikolai ja muud mured

Viimane puhkusenädal kaob muidugimõista alati kiiresti käest. Olen olnud oma pere ja muude loomade teenistuses.

Nii transportisin ühel päeval Tallinnast Tartusse operatsioonile taksikoer Paula. Nii me sõitisime: innukas Väikevend, uuringunarkoosist toibuv koerake ja tema perenaine. Ja mina, kes ma ei armasta maanteesõitu ja Tallinnas sõitmist suisa kardan. Koer jõudis õigeks ajaks kliinikusse, kus loomaarst juba ootas. Mina sain oma elu esimese kiiruseületamise trahvi.

Teisel päeval olin jälle Mamma kassi juures. Mammale, kes pidi juba möödunud nädala keskel haiglast koju saama, pakuti nimelt võimalus teha ära uuring, mis muidu pidi olema septembris. Ja nii saime siis veel Sabale inimeseks käia. Loomake on ilmselgelt stressis. Kui oli minu päev, siis kurtis ta mulle viis tundi järjest oma rasket elu. Lõpuks ta pisut rahunes, lugesin talle kõva häälega Surnud hingi ette.

Uni pole viimasel ajal olnud suurem asi. Ilmselt on sellele aidanud kaasa mured katkiste telefoni, asendustelefoni, läpaka ja nõudepesumasinaga  ja lapsega, kes on oma elus tegemas olulisi valikuid. (Jah, ja kes ütleb, et see valik, mis tundub täna hea ja mõistlik, tundub seda ka näiteks kolmekümne aasta pärast, ah?) Täna streikis ka veekeedukann, ehk aitab siinkohal lihtsalt katlakivieemaldus.

Aga nagu ma juba kassile ette lugesin:

Tellinud endale kõige kergema õhtusöögi, mis koosnes ainult põrsapraest, riietus ta sedamaid lahti, puges teki alla ja vajus raskesse, sügavasse unne, uinus oivaliselt, nagu magavad üksnes need õnnelikud, keda ei vaeva ei hemorroidid, kirbud ega liiga suured vaimuanded.