Veebruar kui selline jätkub

Ma ei teagi. Kui lapsed olid väikesed, oli mul vähe aega, sest lapsed olid väikesed. Nüüd ei ole lapsed enam väikesed, vastupidi, valdavalt on nad must suuremaks kasvanud, aga aega on ikka vähe. Kuhu see kaob, on hea küsimus.

Veebruar on muidugi tihedalt kohustusi täis olnud, seda küll. Töiseid – ja seda mitmes plaanis – ja muid. Omamoodi muidugi tore ka. Näiteks hommikul tööle sõites lapsega Eesti lippu lauldes või  monumentide-teemalise õppekäigu jaoks korrates. (Tema vastutada oli Hugo.)

Ja Tõe ja õigusegi vaatasin töökohutuste raames ära. Oli see vast film! Ilmselt lähen veel, ehk võtan Mammagi kaasa. Mamma muidugi küsis ehteestlaslikult, mida sa arvad, kas see mujal maailmas võiks ka inimesi kõnetada. Ma ei olnud sellele üldse mõelnud, seda filmi oli ju lihtsalt meile endile väga vaja. Perevägivald, tõe ja õiguse tagaajamine, piiblilugemine ja protestantlik eetika. Üks hirmsam kui teine, ja armastust ei tulegi. Eks sunnib ka endasse vaatama. See lakkamatu töötegemine, rabamine ma ei tea mille nimel. No ja vist ikka see tõe ja õiguse tagaajamine ka. (Ehkki see on vist vanusega kuidagi vähemaks jäänud.) Ei ole mugav vaatamine, aga vaatamata jätta ka ei saa.

Nii et otsustasingi võtta mõne vaheaja päeva täitsa iseendale ja puhata. (S.t teha tööasju ja kodutöid väga rahulikus tempos.) Väikevend sõitis oma isaga suusatama. Kõrreke ja ta peika kolivad üürikorterisse. Suur Vend on leidnud pruudi – ja selgus, et see võtab veel rohkem aega kui jalgpall. (Kontoväljavõtetes on Mäki asendanud kohvikud ja lillepood…)

Igav keskealine inimene olla on rahulikum (kuigi mitte odavam, sest keegi peab ju need teismeliste hobid kinni maksma).

 

 

 

Üks kaheteistkümnendik

Niisiis, jaanuar tundub tänasega läbi saavat. Kuidagi väga kiiresti, kas pole.

On olnud külm, lumine ja tegus. Ning kuklas pidevalt tunne, et midagi olulist on ununenud. (Ja mõnikord ongi.)

Olen käinud kahel korral pealinnas, mõlemad käigud on olnud töised. Mägi sai Kumus nähtud, sümbolismilt läbi joostud. Viimasest on kahju, et polnud aega vaadata. Ning teisel korral oli Kojamees. (See Riigikogu oma.) Kes oma piiritu entusiasmiga ja usuga sellesse, mida ta teeb, polnud üldsegi halb variant tutvumaks seadusandliku võimuinstitutsiooniga.

Jaanuarisse jääb veel võrdlemisi õudne teatrikülastus (mis aga tugevdas usku armastusse.) Nimelt oli Kõrreke lubanud tulla minuga teatrisse komöödiaetendust. Kõrreke jäi kahjuks haigeks. Ja komöödia ise oli väga mõttetult kulutatud aeg ja raha. Aga – saage aru, Kõrrekese peika tuli minuga kaasa (et pilet raisku ei läheks). Armastuse vägi on ikka suur!

Siis sain ma veel aasta vanemaks. Mis juhtus tänavu küll täiesti argipäeval, aga sellest hoolimata oli päris tore. Esiteks, see, et minu poisid said täiesti ise hakkama mitte ainult hommikuse lauluga,*vaid laud oli kaetud piduliku linaga** ning vaasis olid kollased roosid.*** Töö juures läks pidu edasi, ja mu klass tegi mulle oma tunni ajal ka tõelise üllatuspeo. Õhtul tütre, ta peika ja sõbrannaga šampanjat rüübates tundsin end päevast täiesti kurnatuna. Kõigi tähistamiste juurde kuulusid ka koogid või kringlid (päeva jooksul kokku neli), nii et minu suurepärane plaan uuest eluaastast äärmiselt tervislikult toituda läks suurejooneliselt vett vedama alates esimestest tundidest.

Oleme käinud erinevate koosseisudega vaatamas Pääsukest, Lottet ja veel ühte koera. Väikevend ja mina vaatasime kõiki filme. Neist kaks esimest moodustasid oma setude teemaga kena terviku.

Muidu… ma ei teagi. Lugenud olen Püramiide, Öövahtkonda ja siis ühte perverssevõitu krimkat, mis ei meeldinud mulle algusest peale, kuid mida ma pooleli ka ei jätnud (kuna tahtsin teada, millega asi lõppeb.)

Ma arvan, et enne, kui jaanuar otsa saab, jõuan veel poiste trenniriided pesumasinasse panna.

*Ma ei tea, mis kell sa hommikul tõusta kavatsed, aga vaata, et sa pool seitse voodis oled, et me saaksime su üles laulda, öeldi mulle rangelt.

**Täpsemalt vaadates oli tegu küll jõululinaga, aga pole ju vaja nii täpselt vaadata!

***Kollased lilled on alati mu lemmikud!

Kui ema käib pealinnas

Täna käisin – meeldivad töökohustused! – õpilastega pealinnas. Sest ikkagi Mägi Kumus, eks ole.  Viisin hommikul Väikevenna tavalisest paarkümmend minutit varem, lohutades teda topsitäie tanklakakaoga.

Kõik leppisime kokku. Trenn, saksa keele õppimine ja nii edasi.

E-päeviku tagasiside oli Väikevennale tüüpiline – inglise keeles küll 100%, kuid samas märkus, et tööde vihik kodus. (Hiljem, õhtul vaidlesime, kas see hüüumärk oli kiitus – Väikevenna teooria järgi, tunnustamaks sajaprotsendilisust või märkus, laitmaks vihiku kojuununemist – minu arvamuse järgi.)

No vot, ja kui ma siis parasjagu Mägi suurepäraseid Norra maastikke imetlesin, sain esimese sõnumi. (Väikevend ei leidnud jalgpallipuutsasid.) Kui olin jõudnud Saaremaani, sain teise sõnumi – Suurelt Vennalt, küsimusega, kas ta jalgpallurilitsents oli uuendatud. Täna olevat tähtaeg. Ning täna, õigupoolest just Saaremaa maastike vahel, ma sellest ka esmakordselt kuulsin.

Üritasin asja sealsamas korda ajada, kuid selgus, et minu telefonis olev identifikatsioon võimaldas küll leheküljele sisse logida, kuid mitte allkirjastada. Vahepeal sain Väikevennalt veel sõnumeid reportaažist puutsade otsimise kohta.

Ta oli väga pettunud, sest klassiõde kutsus külla, aga temal pidi olema trenn, ja siis ta tuli koju. Ta oli väga kuri. Tossud jäid leidmata, ning kui ma täpsustavalt küsisin, kelle peale ta siis kuri on, vastas ta väärikalt, et õpib saksa keelt.

Ostsin poistele Kumust šokolaadiküpsiseid.

Kui ma mõni tund hiljem koju jõudsin, jäid ka minul jalanõud leidmata – ilmselt unustas viimati staadioni riietusruumi.

Virtuaalselt olin aga edukam – võtsin lahti juhendi, paigaldasin oma arvutisse tarkvara ja uuendasin selle litsentsi. Õnneks on noorjalgpallur aasta pärast täisealine ning sunnitud ise seda tegema.

Šokolaadiküpsised kiideti heaks.

konrad

Rooma

Hoogsad argipäevad

Oot, kas vahepeal on olnud koolivaheaeg? Igal juhul on uus tunniplaan, töökohustuste kuhi on kasvanud mõne päevaga raskestihõlmatavaks, Väikevend ei taha õhtuti õigel ajal arvutit kinni panna ja magama minna ja kogu muu argiklassika. (Näiteks 20 minutit enne kella ühtteist õhtul õlipastellide järele poodi sõitmine.)

Olen maksnud astronoomilises summas arveid (sest et ühe poisi jalgpalli saab aasta korraga ette ära makstes ühe kuu soodsamalt), ja kui ma siis lootsin, et sellega on sedakorda ühel pool, meenus veel veearve. Ja seejärel helistas enne trenni Väikevend, kes teatas, et putsad on väikeseks jäänud. Lubas sedakorda veel jalga venitada. Õhtul küsis, millal me uusi ostma läheme. Uurisin, kas sellega oodata ei anna. No ehk järgmise nädala saavat veel hakkama.

Mõlemal poisil on ka aktiivne eakohane seltsielu. Väikevend plaanib sõbraga kinno Lottet vaatama minna (ta lubas ikka meiega ka tulla), lisaks toimuvad õhtuti veebipõhised vestlused grupi klassikaaslastega, mis viimastel päevadel on seisnenud selles, et demonstreeritakse üksteisele oma kasse. Suur Vend seevastu küsis, kas ma oleksin vastu, kui ta järgmisel kuul sõbraga välismaale kontserdile läheb. (Ja-jah. Meil oli omal ajal Fiesta ja Rock Summer.)

Täna teatas Väikevend erutuatud häälega tõelise Uudise: kooli puhvetitädil olevat sama nimega kass mis meil. (Nii et ei saa öelda, et uudiseid poleks.)

Ja veel: ärge te horoskoope, mida iganes nad teile ka lubavad, uskuge. Mulle öeldi ühel hommikul, et võin midagi kohviga üle valada. Ja mina, kelle peremärgiks asjadel on kohviplekid ning kes ma olen kohvi valanud oma lapse päevikule, õpilaste töödele, rääkimata riietest või lugematul arvul klaviatuuridest – ma ei valanud tol päeval tilkagi kohvi mitte kuhugi. Kõik sõltub ikka endast!

Kena alanud aastat!

Asjad, mis üksteise järel juhtusid

Kelleks ma saada tahan, kui lapsed suureks saavad?

Vot selline keeruline küsimus tabas mind. Ema olen ma küll endiselt, aga emaksolemine ajalises plaanis enam nii suurt osa mu päevadest ei hõlma. (Rahalises plaanis läheb muidugi järjest karmimaks.) Tütar kolis tänavu üldse oma peika juurde. Peika on väga tore ja nad tunduvad koos tõelise tuvikestepaarina, aga mina tunnen sellegipoolest oma tütrest puudust. Poisid muidugi räägivad minuga. Suur Vend peamiselt jalgpallist ning Väikevend oma elust internetis. Aga ikkagi. Tütreke on muidugi endiselt minu Kõrreke, keda võiks suurem tuulehoog ümber puhuda, kui eneseteadlikkus ühes käes ning raske fagotikast teises teda kindlalt paigal ei hoiaks.

Olen küll tänavu pisut julguse kokku võtnud ning tegelen mõningase regulaarsusega ühe hobiga, mida olen aastaid soovinud, kuid nüüd lõpuks tegin plaani teoks. (Mis, arvestades, et ma olen ikkagi i-e skaalal pigem see intro-, nõudis ikka mõningast eneseületamist.)

Samuti olen püüdnud korralikult trennis käia – seda mitte niivõrd imelise sportliku vormi kuivõrd hea enesetunde huvides. Sest iga on juba sealmaal, kus muidu võib juhtuda nagu onu Juliusel, kes teatavasti oli hommikuti kerest kange. Ka selles vallas olen oma kõhklustest jagu saanud ning käin julgelt zumbatamas, omamata rütmitunnet.

Ilmselt tähendabki see, et olen jõudnud ikka, kus enam väga ei huvita, mida teised must arvavad. Nagunii ei jõua kõigile meele järgi olla, olen siis vähemalt iseendale.

Käimised ja nägemised

20180630_202220

Heal aastal saab ikka mõni ujumistiir ka Vahemeres tehtud.  Imeline Kreeka!

Tänavu käisime Kõrrekese ja Väikevennaga Kreekas. See oli üks mu ammuseid unistusi, ning pettuda ei tulnud. Oli veel mägisem, veel palavam, veel sügavama kultuurikihiga ja veel mõnusam, kui ette kujutasin. See oli selline suurem reis.

Lisaks veel kevadisel ajal kolleegidega Breemenis ning klassiga Soomes. Soome jõudsin veel ka suve lõpul ja aasta lõpul korra ka. Suvine reis kolleegidega oli ootamatult südamlik ja tore. Ning Tampere Amuri töölismuuseumi  soovitan soojalt. Kõrrekesega kahekesi oktoobri koolivaheajal väga sügisevärvilises Stockholmis (peamiselt muuseumides, aga meile nii meeldis.) Nii Breemenis kui Stockholmis oli eriline rõõm minna kunsti vaatama (esimeses seejuures ühele kenale inimesele tulemusetult selgitades, et ma ei kahetse, kui valin autotehase asemel kunsti) – tegelikult on ju nii palju seda, mis jääb suurest kunstiajaloost väljapoole, kuid mis ometigi elamuse mõttes ei ole pisem ega väärtusetum.

Tegelikult tänavusteks enim kõnetanud kunstielamusteks polnudki vaja eriti kaugele minna, Kõrrekesega käisime pealinnas Sittowiga tutvumas, ja kevadel viisin oma klassi Aivazovskit vaatama. Kuid tõelise moosi sisse kastetud kukli tunne tuli hoopiski kodulinna viltuses majas kuldaja kunsti vaadates. Nii et jah, ateenlaste akropolile on küll tore omal jalal üles ronida, aga elamusi võib saada ka lähemal (ning konditsioneeritavamal) moel.

Lugemised

Suurema osa aastast olen lugenud Pratchetit. See on olnud tore! (Kuigi, kui ma juunist novembrini olin järjest ainult Kettamaailmas viibinud, tuli soov sealt nüüd natukeseks välja tulla, ehkki mitmed raamatud on lugemisjärge ootamas. (Mis ei tähenda, et kloostriülema malepartii surmaga ei jätkuks.) Üldiselt oli Kettamaailm lõbus paik, kuigi Väikesed jumalad oli ikka jahmatavalt hea. Kas kilpkonn on ka  lendama õppinud pole kindel, kuid seda, kuidas meeletutel ja tasakaalututel mõtetel on häiriv kalduvus levida ja kanda kinnitada, võis tänavu kõikjal kogeda küll.

Nüüd, jõuluvaheajal tekkis suur soov lugeda mõnda tõelist paksu ja mitmeosalist romaani, otsisin riiulist välja Krossi Kolme katku vahel. See on minu enda elus olnud väga tähenduslik teos, Väikevennna nimigi ju sealt. Huvitav on see, et lugemine läheb hästi aeglaselt. Noorena võttis sellise romaani lugemine ehk mõne päeva, nüüd olen nädalaga umbes kolmandiku läbinud. Ja mida vanemana seda lugeda, seda rohkem kihistusi tekib. Nojah, Liivi sõja aegadega võrreldes pole tänapäeva elul justkui midagi häda. (Öeldagu seda Väikevennale, kelle jaoks viis päeva ilma arvutita, kui ainsaks nutiseadmeks on telefon, on hullem kui katk sissepiiratud linnas.)

Tegelikult tabab mind raamatupoodides üha sagedamini mõte: milleks? Kas tõesti on inimesi, kes kõiki neid uusi raamatuid vajavad?

Kuulamised-vaatamised

kuki vaatab loodusdokki

Sellist elamust nagu kass Kuki hiljuti telekast loodusdokki vaadates ning linnuhääli vaadates sai, justkui polnud. Ta tegi mitu tiiru ümber teleka, enne kui nördinult lahkus. Parem varblane akna taga, kui valgepõsk-lagled telekas!

Tänavu oli rohkesti toredaid kontserte, ehk oli kõige vaimustavam vaadata hr Kuuskmanni instrumendivaldamist (ning tunda rõõmu oma tütre veelgi siiramast vaimustusest). No ja sügisene ERSO koos väga põneva armeenia juurtega Austria viiuldajaga, see oli ikka ka väga elamuslik!

Nähtud uutest filmidest, kui Seltsimees laps välja jätta, oli vähe neid, mis kuidagi eriliselt oleksid kõnetanud. (Ja aasta lõpul nähtud Eia jõulud oli lihtsalt nii  sõnatuksvõtvalt nunnu!) Kui, siis ehk Tsoist rääkiv Leto või II maailmasõja alguse Süngeim tund ning suvel raeplatsis vaadatud Tulbid, armastus ja jalgratas olid need, mille puhul kõik pigem meeldis ja miski ei häirinud. Sügisel käisin ka paari Bergmani retrospektiivi filmi vaatamas. Ja tõdesin täiesti filmikunstiväliselt – nautides seejuures kahtlemata Otsekui peeglis ning Personat kui filme –  et olgugi, et IB filmid ei tegelenud  materiaalsete teemadega, oli minu poolt nähtud filmides siiski kandev roll Rootsi kuuekümnendate heaoluühiskonnal. Sest ükskõik, kuidas ma ka ei sooviks, poleks mul võimalik IB diivade moodi vaimselt kokku variseda. Kes siis mu lapsed kasvataks, töö ära teeks ja muu pudi-padi veel takkapihta.

Soovid

Arvatavasti on Väikevennal on kätte jõudmas see osa puberteedist, kus ma hakkan tööl kolmesaja võõra teismelise juures puhkamas käima. Et meil mõlemil jätkuks jõudu sellega toime tulla.

Tõenäoliselt lõpetan ma kevadel kakskümmend üks korda põhikooli. Et see ka nii läheks!

Tütar teeb ära osa riigieksameid, kuid koolilõpetamisega ootab. Teadagi: kiirustamine on hea ainult kirpe püüdes.

Vanem poeg jõuab, ma loodan väga, edukalt abituuriumisse.

Tõenäoliselt lähen ma reisile oma klassiga, ehk ka perega või vähemalt osaga sellest. Kas jõuan ka Vahemere äärde, pole kindel. Hirmsasti muidugi tahaks.

Kui õnnestub, saan taaskord lapsehoidjana laulupeole. See õnnestumine ei sõltu ainult minust, kui poistekoor pääseb, siis pääsen minagi.

Lõpuks ka traditsioonilised soovid: et ma ise  loeksin rohkem raamatuid, võtaksin kaalust alla ning et poisid oleksid vähem nutiseadmetes.  Et tuleks sedasorti aasta, kus jaguks igaühele just seda, mis teda tegelikult ka õnnelikuks teeb!

Ühesõnaga: head aastalõppu ja rõõmsat uut!

20181021_143912

Kas sina olid midagi Heinrich Vogelerist kuulnud? Mina küll mitte, enne kui me Kõrrekesega Düsseldorfi koolkonna maale Prints Eugenis vaatamas käisime. Imepärane maal kevadest (ning kunstnik ise oli – vähemalt fotode järgi – väga sarnane mu tütre peikaga).