Jaanilaupäeva hommik

Ärkasin tavaliselt ajal, peale seitset. Päike paistis, väga kummaline.

Väikevend magas. Tütar oli läinud peikaga rappa, et peaaegu-pööriöö päikesetõusu imetleda.

Suur Vend on kolmandat päeva klassiga Pärnumaal.

Küll aga oli kodus härra, toimekas nagu alati. Pani dušile uue segisti, kärpis puid, likvideeris mähkuripesi, valas autodesse klaasipesuvedelikku. Väikevend soovis esimesena uue segistiga duši alla minna.

Tõmbasin lipu vardasse ja toitsin kasse. Keetsin putru ja kohvi. Kass Kuki viis mu Suure Venna toa juurde ja vaatas küsivalt otsa.

Varsti tuleb, rahustasin teda.

Putru ei tahtnud keegi.

Kõrreke jõudis samuti rabast tagasi.  Rääkis päikestõusust linnuvaatlustornis, kohatud linnuliikidest, päikese järgi orienteerumisest, õigest rongist maha jäämisest, rattaga Jõgevale sõitmisest ning seejärel rattaga rongis sõitmisest. (Rongis oli olnud 21 jalgratast.) Sõi putru. Käis duši all. Ja ütles, et ärgu me teda mitte mingil tingimusel üles äratagu.

Kohe jõuab ka Suur Vend tagasi.

Rõõmsat jaani!

 

Viimased pingutused. Kohe algab!

Viimane nädalal veel enne puhkust oli sedasorti, mis pani mind huuli verele närima – ja ma isegi ei teadnud, et ma niiviisi teen.

Suur Vend jõudis siin vahepeal põhikooliga ühele poole, saades kuidagimoodi hakkama matemaatikaga, hästi emakeelega ja suurepäraselt inglise keelega. Nii et kokkuvõttes võib jääda rahule – jäänud on veel vaid riietusküsimus. Ma ei ole kindel, et see saab olema kergem kui eksamid. (Väikelastega on mõned asjad kuidagi lihtsamad. Paned nad riidesse, nagu vaja, ja kui nad end ära ei määri – mis tõenäoliselt muidugi juhtub – siis nad ka on riides, nagu vaja.)

Ka minul oli sel nädalal eksam, selle lõpuks mu huuled veritsesidki. Ja suvetööga sain samuti hakkama. Kuigi väsimus ja asjade segaminiajamine võttis lõpuks juba hirmutavad mõõtmed. Õnneks said täna üheksandikud oma tunnistused kätte. Oli südantsoojendav aktus, ilusad kleidid, soojad sõnad ja lilled. Selliste töökohustuste vastu pole mul midagi. Oma lilled panin kõrgele kapi otsa ära, ehk kass Kuki ei avasta neid sealt.

Täna õhtul läks Väikevend keemiateemalisse öölaagrisse.

Minul algas puhkus. Mõnda eelmise suve õndsushetke tahaks kindlasti korrata – Pärnusse soovin minna, ja avatud talude päevale.  Kõrrekesega on plaan üheks väiksemat sorti reisiks. Laulupidu tuleb juba õige varsti. Oma kukeseenemetsi näen juba unes. (Ma näen neid muidugi aasta ringi unes.) On ootamas kolmed-neljad teatripiletid.

Ja et kõik  saaksid omavahel hästi läbi, et kass Kuki ei tiriks seinast tapeeti, et lapsed ei oleks liiga palju  nutiseadmetes, et oleks päikesepaistet. Palju tuju heakstegevaid raamatuid. (No ja et see Suure Venna rõivastusküsimus saaks kah lahendatud.)

Ilusat suve meile kõigile!

Väikevenna suvepuhkus. Stiilinäide

Kui Väikevennal algas viimane kooliveerand, oli tal raske sundida end matemaatikaülesandeid lahendama. Nii saigi välja käidud lubadus, et ma ostan talle uued jalkapuutsad, kui kevadine tunnistus tuleb viisakas. Mis tähendab, et Väikevend sai endale tõesti uued spordijalatsid.

Ta oli nii tänulik, et üldse ei vingunud, kui ma tahtsin pisut ehte- ja rõivapoodides ringi vaadata.

See on sinu jaoks umbes nagu tehnika- või spordipood minu jaoks, oli ta väga mõistev.

Uusi jalanõusid tuli kohe staadionile testima minna. Et naasta mõne tunni pärast koos villiga jalal.

Täna läks Väikevend välja koos õuverpoordiga. Selle ostis ta endale sünnipäevarahade eest, hiljem hakkas rahapuuduses olles ostu kahetsema ning müüs selle oma isale maha. Isa lubab tal suuremeelselt oma tasakaaluliikurit kasutada.

Tänane sõit lõppes dramaatiliselt. Väikevend naases marrastuste, muhkude ja oigamisega. Ta oli kukkunud suurelt kiiruselt asfaldile ning käsi oli saanud hirmsasti haiget.

Ega midagi. Oligi juba hea mitu kuud möödas, kui viimati traumapunktis käisime. Seal oli rahvast palju ja tuli pidevalt juurde.

Mõni laps nuttis suure häälega, mõni oigas vaikselt, vahepeal tuli juurde inimesi küll kiirabi, küll politsei poolt eskordituna.

Istusin seal ooteruumis ja tundsin, kuidas aeg kaob. Olin plaaninud trenni minna ja kooki küpsetada, aga selle asemel istusin Väikevennaga traumapunktis. Väikevenna käsi enam nii palju ei valutanud, hoopis kannal olev vill hakkas valu tegema.

Läks ligi kolm tundi, enne kui meid sisse tagasi kutsuti. Luumurdu polnud.

Kas tema oli see, kes batuudilt kukkus?

Ei, see oli tasakaaluliikur, ütles Väikevend väärikalt.

Meedikud arutlesid omavahel, missugust terminit kasutada. Sest sõiduk oli justkui motoriseeritud, kuid mootorrattaks ega rolleriks ei kvalifitseeru, jalgratas pole ta ammugi.

Ah, pane lihtsalt, et ühelt tasapinnalt teisele, soovitas vanem kolleeg.

Kolme tunni jooksul oli imelisest päikesepaistelisest pealeõunast saanud tihe vihmasadu äikesemürinaga.

Trenni ma enam ei jõudnud, aga selle aasta esimese rabarberikoogi küpsetasin valmis. Suure Venna eeskujul oli ka Väikevend teatanud, et tema ei kavatse küll sellist asja süüa.

Ammu pole ükski kook nii kiiresti ja nii jäägitult ära söödud.

Väljas on imeline, absoluutselt imeline aeg. Sirelid ja kastanid õitsevad, õhk on vihmajärgselt värske.

Ja linnud, nagu Väikevend täpselt teab, mitte ei laula niisama kõva häälega, vaid hüüavad lindude keeles kuule, meil koorusid just kaksikud pojad!

Järgmisel nädalal läheb Väikevend anatoomiateemalisse teaduslaagrisse.

Natukene justkui suvevaheaeg

Kui ma pealelõunal lõpuks töölt koju jõudsin, ajas Väikevend naabripoisiga trepil istudes ja jalgu kõlgutades juttu. Ilm oli selle aasta kohta tõesti ilus, päike paistis. Aianurgas lõhnas sirel.

Väikevend sai täna tõesti oma esimese hinnetega klassitunnistuse. Hinded olid päris head ja Väikevend eluga ärateenitult rahul. Koolist leidsime üles kadunud pinali, lauamängu, jope, talvesaapad ja veel terve kotitäie asju. Kõik justkui maast leitud!

Minu kooliaasta pole kaugeltki veel läbi. Jäin jälle suvetööle, ja siis tulevad veel lõpueksamid. Noh, vähemalt kolmepäevasel Rootsi-kruiisil käisin oma klassiga ära (kõik, kaasa arvatud ma ise, naasesid elu ja tervisega, ehkki täiesti kurnatult.) Hetkeks on tunnistused jagatud ning laste toodud piibelehed siinsamas toas vaasis. (Kuhu ma need selle hirmsa karvase kiskja eest ikka varjule toon. Kass Kuki on meister lillevaase ümber ajama.)

Kõrreke läheb homme klassiga metsa, kummikud ja toidukott on juba valmis. Kummikuid soovitasin mina ning toidukott seepärast, et veidrustele, nagu näiteks taimetoit, polevat metsas kohta.

Suurel Vennal on veel kaks eksamit.

See nädal, kui sirel õitsema hakkas

Kui ma paar nädalat tagasi rattad hooldusesse viisin, pidasin plaani autovõtmed üldse ära panna ja igal poole rattaga sõita.

Tühjagi see nii läks. Ühe korra sõitsime Väikevennaga hommikul kooli, paar korda olen käinud trennis, mõned korrad poes ja kaks korda turul.

Eelmisel laupäeval ostsin turult tomateid ja värsket hapukurki. Palusin Tartu kuulsaimalt turumüüjalt Pjotrilt kuus kurki.

Kuidas kuus, imestas Pjotr. Sel aastal on moes kaheksa kurki! Ja tahtis mulle kohe ka seemnesibulaid müüa.

Sel nädalal oli Pjotr juba avaturul.

Aga see pole muidugi ainus kirjapanemist vääriv uudis.

Väikevend on kenasti maha saanud neljanda klassiga, kusjuures viimase õppeveerandi tulemused on paremad kui varasemad. Nii et kui härra laupäeval lapsi ja kodu hoidma saabus, otsustas ta premeerida Väikevenda kõige moodsama saadaoleva vurriga.

Kõrrekesel on veel arvestused ja metsaminek, enne, kui kooliaasta läbi saab.

Suurel Vennal on aga tunnid läbi ja eksamid ees.

Minul ka. Lisaks lähen veel klassiekskursioonile. Sestap siis ka härra lapsi ja kodu hoidmas. Pole vaja ilmselt öeldagi, et ta võtab oma missiooni äärmiselt tõsiselt.

Täna kärpis (õitsvaid) õunapuid, viis lapse Annelinna kaudu muusikakooli pilli harjutama (rattaralli oli meil siin parasjagu), ostis jalgpallimeeskonnale sobivas koguses toitu, treis koos poistega sarapuuokstest grillvardad,  grillis suure osa jalgpallimeeskonnale mõeldud toidust ka ära, leidis, et meile oleks koju vaja suuemat külmkappi ning lõpetas just Väikevenna instrueerimise teemal kuidas mitte välja surra ja missugusesse ülikooli tasub õppima minna.

Maja ees hakkas õitsema sirel.

Loetud hommikute aegu

Ma olin ära unustanud, et väljas võib nii soe olla, nagu ta meil just parasjagu on.

Argihommikud enne kooliaasta lõppu on tegelikult täpselt loetud. Iga jüts teab une pealt, palju veel vaheajani jäänud on. (Saladuskatte all öelduna: eks õpsid teavad seda ka.)

Siiski: valgega on lihtne tõusta. Valgega on ka lihtne keset ööd ärgata ja enam mitte magama jäädagi. Kui rõduuks on lahti, kuuleb lindude hääli ja üksikuid möödasõitvaid autosid ja seda, kui naabrite noored tulevad keset ööd kambakesi koju ja on väga lõbusad.

Aga see pole olnud ainus, mis möödunud nädalast üles tähendamist väärib.

*Väikevend on õppimises olnud päris tubli. Nagu ta ise ütles: ma arvasin, et saan eesti keele tasemetöös kõige rohkem 83%, aga sain 84. Seda ma küll poleks lootnud.

*Suure Vennaga koos ajaloo õppimine päädis samuti tulemusega hea, ning mu vanem poiss tegi eksperimentaalselt kindlaks ka selle, mida ta ammu kahtlustas: nende õpetaja armastab pikki vastuseid, aga loeb ainult algust ja lõppu. Nii kirjutanud ta USA ja Jaapani võrdluses, et viimases on samuraid ja haikud, aga esimeses mitte. Õpetaja ei märganud midagi.

*Ka tema on väsinud. Nii unustas ta spordipäeval staadionile oma isa Meerikamaalt toodud vaansid ning nentis, et nüüd on ta ainsad jalatsid talvesaapad ja jalgpalliputsad. Sobrasin natuke jalatsikirstus ja otsisin välja ka plätud. Ta pani need jalga ja läksime staadionile. Kahjuks oli härra Meerikamaalt tõesti kobedad vaansid toonud, nii et keegi oli nad ilmselt juba ära võtnud. Läksime lähedalasuvasse jalatsipoodi ja ostsime uued ketsid. Odav lõbu see täismehe-mõõdus jalanõude kaotamine just pole.

Kui poiss viisakalt täh ütles, palusin ka temalt teenet. Tehku Väikevennale selgeks, kui äge koht on ERM. Et siis ma saaksin ta muuseumiööl ka sinna viia. Suur Vend võttis missiooni tõsiselt.

*Ma ei teagi, kas see lõppkokkuvõttes oli hea mõte. Rahvast oli umbes nagu laulupeol. Siiski – üks asi meeldis Väikevennale väga – nimelt nägime ära Kõrrekese peika. Ka nemad olid tulnud ERMiga tutvuma. Väikevend surus tal kätt ja esitles ennast. Väikevennale meeldis õe peika rohkem kui ükski eksponaat. Pärast läksime Väikevenna tungival soovil botaanikaaia kasvuhoonetesse. Ka seal oli palju rahvast, ja enne, kui taibatagi jõudsin, oli Väikevend mind kättpidi kõrgustesse konvoeerinud. Huvitav, kui palju inimesi need konstruktsioonid ikkagi kannavad? mõtlesin ma. Õnneks meenus Väikevennale, et alumisel korral väikese veesilma juures on kilpkonnad.

*Ah jaa, reedel käisime Kõrrekese ja Mammaga kohaliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil. Ma oli ääretult skeptiline: alguses oli väga kaasagne muusika ja lõpus orelisümfoonia. Kaasaegne muusika meeldib mulle väga valikuliselt ja orel paneb pea valutama. Aga kõik oli üle ootuste. Esimene lugu, noore helilooja teose esmaettekanne, mõjus oma keelpilliosas meditatiivselt (kuigi meditatsiooni katkestasid – vabandan obstsöönsuse pärast! – puhkpillide purtsatavad peeretused).  Teine – kaasaegse šotlase löökpilliteos – oli tõesti väga huvitav ja meisterlikult esitatud. Ja orelisümfoonia oli täpselt nii võimas nagu nimi ütleb. Minul ei hakanud pea valutama ja isegi Mamma jäi kuulduga väga rahule.

*Mis veel? Suur Vend õpetab kass Kukit putukaid püüdma. Kõik ta riided on kassikarvu täis ning ta kurdab, et kass ei saa aru, et ta peab kõigepealt otsa peale tegema ja alles siis sööma. Tema hakkab kohe sööma ja putukad saavad enamasti plehku. Kui lõpuks asi õnnestub, löövad mõlemad rahulolevalt nurru.

*Poisid niitsid vabatahtlikult muru ära. Suur Vend alustas, aga kui Väikevend samuti niita tahtis, oli ta suuremeelne.

Ühe nädala jagu hommikuid veel.  Ma loodan, et keegi enam midagi ei kaota ning kui Kõrreke oma peika ka sel nädalal külla kutsub, on põhjust ka sel nädalal tuba koristada. See võiks siis ju täitsa harjumuseks saada!

Tavaline harmooniline õhtu

Reet, sellest, kui harmooniline meie elu siin tegelikult on, ma kohe räägin.

Täna, kui jõudsin töölt koju, sõnas Suur Vend: Kuki oli täna tubli, ainult natukene ajalehe servast on näritud.

Jah, võrreldes tavapärase olukorraga, kus ma uurin tapeeditükki ning püüan kindlaks teha, missugusest seinast see pärit võiks olla, pole Äripäeva näritud nurk kõneväärtki.

Suur Vend küsis veel, kas ma saan tal aidata oma arvutis keemia esitlust teha ja pärast ajaloo tööks õppida. Olin küll mõelnud Zweigi filmile – aga noh, hüvasti, Euroopa. Tere tulemast kordamisküsimused.

Kuni me viimistlesime keemia esitlust, oli Kõrreke jõudnud koju, söönud ning jäänud magama. Ta väitis, et tal probleeme pole ning magas edasi.

Vahepeal helistas Mamma ning kurtis, et kass ei harju kuidagi korteriga ja sellega, et enam õue ei saa. Käib ringi ja karjub.  Mu kõrval istus märtriilmel mu vanem poeg (Ma õpiks küll, kui lastaks!)  ja telefoni otsas Mamma, kes on kasside küsimustes alati paljusõnaline.

Seejärel pistis pea ukse vahelt sisse Väikevend, kellele meenus eilsest külmkappi jäänud pool arbuusi. Kuni mina kööki jõudsin, oli Väikevend jõudnud arbuusi lahti lõigata. Isegi Suur Vend võttis tüki.

Kuni me tutvusime Hallsteini doktriini ja sotsiaalse turumajandusega, jäi oma toas magama Väikevend. Ta oli vähemalt magamisriietes, nii et ma ei kontrollinud, kas tal hambad said enne pestud. Homseks jäid ka pidulikud riided valmis panemata.

Siis kuulasin veel Suure Venna aruannet kasside õues käimise kohta – ta väidab, et Nurr saab aru, kui talle õues öelda, et mingu otsigu Kuki üles. (Ilmselt oskab Suur Vend lihtsalt kasside keelt.) Ka Suur Vend on kasside küsimuses tavatult jutukas.

Aga emadepäevaks Väikevenna poolt toodud ja närtsima määratud roosid turgutasin juba eile üles puhtalt dopinguga, ostsin nimelt poest lõikelillede säilitusainet. Tegelikult on kollased roosid ühed mu lemmikud. (Nagu enam-vähem kõik kollased lilled.) Kass Kuki pole neid veel märganud – pärast seda, kui ta oli nad ümber ajanud ja ma vaasi kapi otsa tõstsin.

Kõik magavad peale Kuki, kes arvas, et põrandapesu toimus puhtalt tema meelelahutuse (ning mitte põrandale läinud arbuusimahla) huvides. Igal juhul on põrand puhas ja lapsed magavad.

Nii et vähemalt südaööks on kõik äärmises harmoonias.