Küpses eas kassidega proua märkmeraamatust

Nõndaks. Olen terve mööduva nädala igal argipäeval kaalunud: kas võtta tervisepäev või minna tööle. Ning jõudnud järeldusele, et esimese variandi korraldamine oleks märksa energiatnõudvam kui haigena tööleminek. Väikevend jäi samuti tõbiseks, tema oli küll kodus.

Sest jah, seitsmendas klassis ju veel ometi võib tunda haigeolemisest pisut süngevõitu rõõmu ning jääda hommikul tööle tõttavast emast koju, rüübates teed ning lugedes Harry Potterit (Väikevenna lemmikosa on teine, sest et Dobby).

Ma ise, kui mu haiguse huvitavad sümptomid ka peale nädalat ei taandunud, tegin seda, mida inimesed ikka teevad. Esmalt guugeldasin ning siis helistasin perearstile. Nüüd võtan teist päeva rohtu. Härraga olen proovinud ka oma haigusest rääkida, aga tema taandab kõik mu mured ühte põhjusesse: oleksid pidanud lapsena sporti tegema. (Kahtlemata oleks pidanud, aga hetkel on sellega pisut keeruline midagi ette võtta.) Mamma, keda kõik tervise küsimused alati väga huvitavad, võttis aga kõik kokku sõnadega: küllap sa ikka trenni tehes külmetasid ja sellepärast haigeks jäid. (Tema on alati sporti tervisele ohtlikuks pidanud.)

Selline mitte enam esimeses nooruses inimese blogi, millest sa ikka muust kirjutad, kui oma tervisest. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat.

Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)

Ei ole ju liiga paks?

Sõbranna rääkis, et oli näinud mind unes lõunamaareisil heledat verd valges ülikonnas mehega. Meenus Notke Surmatants. Jah, eks minu eas peab kõigele mõtlema.

8 thoughts on “Küpses eas kassidega proua märkmeraamatust

  1. Anu ütles:

    🙂 tervist küpses eas prouale! Kassidega meil ka söömise osas jama, pr. Siiam sai varem pensionäri neerutoitu (teise oma on ikka parem!) ja nüüd siis pistab juuniori oma, päris suur ja raske teine juba. Aga kui süüa ei anta, hakkab kräunuma ja vait ei jää, enne kui saab, mida tahab! 🙂

  2. reet ütles:

    Head tervekssaamist! Ma kaldun arvama, et Mammal on haiguste päritolu suhtes õigus.

  3. _kaur_ ütles:

    Ma sain aru, et ikka kassid on küpses eas 🙂

  4. Kati ütles:

    Küpses eas proua ebaküpsete kassidega?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s