Tundelised nuusked

Minu jaoks on november alati selline masendusttektav kuu, nii et haigeksjäämise üle ei maksa imestada. Vähemalt on, millest Mammaga rääkida. Haigusküsimused on alati tema lemmikud. Lisaks olid jutuks ka kasside käpakäik ning  Taevatrepp (mis ka Mammale väga meeldis). Vestlus  lõppes palvega tuua talle poest sepikut ja suhkruasendajat. Nojah, õnneks käis härra hommikul siinse majapidamise huvides poes ära, ostes Suurele Vennale uue radiaatori, Väikevennale korvpalli, mulle gripitee ja kanasupimaterjali. Viimane oli Väikevenna jaoks, kes suppe ei armasta, suur pettumus. Teised siiski sõid.

Mis veel? Olen lugenud läbi Sinise sarvedega looma. Väga haarav! Unisevõitu algus – meenutas oma fantaasimängulisuses pisut autori lastejutte – ning siis, kui lugu su ühel hetkel intensiivselt endasse haaras, ei saanudki enam aru, millega tegu. Mõjus kuidagi palavikuliselt ja lõpp oli küll  ei-saa-käest-panna- stiilis.

Olen lugenud ka mitmeid Skandinaavia krimkasid. Midagi erilist pole kätte juhtunud, kuigi olen sattunud mõningatele päris huvipakkuvatele detailidele. Noh, näiteks üks Norra krimka, kus tegevus toimub aastal 2007 ning jõuab korraks ka Lätti. Ning leidsin sealt sõna-sõnalt kirjas olevat Suvevaheaeg algas juba maikuus, et lapsed saaksid põllutööl abiks olla. (No tõesti, tänan väga selle eest, et tegu oli Lätiga, kuigi sama tõenäoliselt oleks see võinud ilmselt ka Eesti olla.)

Samuti olen lõpule jõudnud Hjorthi/Rosenfeldti Bergamani-sarjaga. Kuna sarja keskmes on ikkagi uurijate endi lood, siis teeb kaasaelamise raskeks asjaolu, et õigupoolest pole sealt ühtegi sümpaatset detektiivi. Poirot’ ja Wolfe’iga kasvanuna ei suuda ma tõesti kaasaegsete detektiividega, kes mõjuvad otsekui F-diagnooside entsüklopeedia, harjuda. Sari ise oli nii ja naa, ideed olid kohati ka teravmeelsed. Näiteks eelviimase osa mõrtsukas, kes on võtnud sihikule kaasaegsed suunamudijad, võitlemaks leviva labasuse ja mõttelagedusega.

Aga muidu – sügisene koolivaheaeg sai juba nädal tagasi läbi. Väikevend on läinud Lätti võistlustele ning sealt tagasi tulnud. Oleme veetnud tütrega päevakese Pühajärvel spaatades. Olen osalenud halloweeni-teemalisel klassiõhtul. November on alanud. Härra on olnud tavatult pikal – tervelt neli päeva! – kodumaavisiidil ning asunud tagasiteele. Tütar ja ta peika on käinud pidulikul veini- ja pannkoogiõhtul. Oleme kuulnud põrutavaid uudiseid. Mina olen jäänud haigeks.

Ongi kõik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s