Olmelistest asjadest (peamiselt vist küll kookidest) ja inimestest. Augusti algus

Ööl vastu möödunud reedet sõitsime pealinnast, sadama parklast, koju – mina, Suur Vend ja tema pruut. Parkisin auto, laadisime kohvrid maha, tervitasime kasse, võtsime vannitoajärjekorda. Mida ikka inimene teeb öösel peale reisilt naasmist. Minu telefon lebas kui rõõmsavärviline tervitus mu padjal.

Järgmisel hommikul pesin pesu, nautisime kodust presskannukohvi – minu oma käib paraja sortsu mandlipiimaga, sellist juba kusagilt naljalt ei saa!- laadisime reisipilte alla. Mida ikka inimene teeb hommikul peale reisilt naasmist. Väikevend oli veel isa juures. Alles õhtul oli mul üheks igapäevasõiduks autot vaja. Auto aga ei käivitunud.

Väikevend, kes oli isa juurest koju jõudnud, pidi tulema kesklinnast liinibussiga.

Peale guugeldamist ja juurdlemist otsustasin ühendust võtta kunagise klassivennaga, kes millalgi sada aastat tagasi kindlasti autodega tegeles. Ja ennäe! – tegeleb siiani ning oli nõus nädala alguses koguni läbi tulema ning minu pisikesele mustale diagnoosi panema. Ma ise kahtlustasin peale guugeldamist ja auto käsiraamatu üles otsimist ning sellega tutvumist (esimest korda, olgem ausad), et asi võis olla elektroonilises võtmes, aga klassivend arvas, et akut ei saa ka päriselt välistada, hoolimata asjaolust, et laetuli põlema läheb.

Kuni mul autot polnud, sobis sõbranna küsimus, kas ma ei tahaks temaga kõnnitiirule tulla, nagu rusikas silmaauku.

Ärme kohvikusse läheme, ütles ta kindlameelselt, ma olen suvega niigi juurde võtnud.

Pakkusin, et teeme ehk kõnnitiiru Elektriteatrisse, seal on alati midagi vaadata.

Leppisime kokku järgmise õhtu. Väga hea, ütles sõbranna, tule enne kino minu juurest läbi, ma teen šokolaadikoogi valmis!

Minu sõbranna teeb imelisi kooke! (Küsisin kohe retsepti.) Ka film, kaheksakümnendatel tehtud film poiste sõprusest ja suurekssaamisest, mida iseloomustati kui Kalle Blomkvisti ja Kärbeste jumala vahepealset, osutus väga heaks. Kohe tekitas haakumist ja jututeemasid. Väga tore oli pärast vihmasajuses linnas koju jalutada.

Väikevend pakkis õhtul seljakoti, minemaks järgmisel hommikul rongiga lähedalasuvasse väikelinna maleva lõpetamise üritusele.

Hommikul, kui olin pojanati mõõduka emaliku härdusega teele saatnud, saabus klassivend töö- ja mõõteriistadega ning selgus, et viga oligi akus.

Sain aru, et mu väike must käitus täiesti laitmatult, vedades vana autoga välja täpselt koduni ning andes lõplikult otsad keset puhkust ja olmesõite. Toimekas ja rahuliku olemisega klassivend vaatas mu rehvirõhugi üle.

Pealeõunal tuli tütar paari asja järele ning tõi kohvikust, kus ta oma pulmade toitlustamise arvet käis maksmas, minu palvel karbi kooke. Need olid koduse moega marja- ja biskviitkattega koogid, väga head pealelõunakohvi kõrvale.

Õhtuti olen ikka teinud väikese jalutustiiru – harjumus distantselu-ajast. Kevadised lõhnad ja kuni jaanipäevani kestnud konnakontsert tiigil kooli juures on ammu kadunud, isegi pärnaõite mesist hõngu pole enam tunda. Käin õhtuti, nii kümne-üheteist ajal. Näen kohalikke  kasse ja siile. Viimastel päevadel on lõhnanud selgelt õunte järele.

Ilmselt on esimese õunakoogi aeg käes.

 

4 thoughts on “Olmelistest asjadest (peamiselt vist küll kookidest) ja inimestest. Augusti algus

  1. S ütles:

    Sama – kui ma kevadel korralisest hoolduses käisin (mis läks jube kalliks, kuigi auto oli ju korras), ulatati mulle ka hinnapakkumine pisivigade eemaldamiseks (kõlas pigem, et auto laguneb kohe koost – kummid vajavad vahetamist, sild reguleerimist, piduriklotsid ja -ketas väljavahetamist jms) 1000 EUR ringi. Mul oli juba nutt kurgus, et nüüd on mu eraldi ringirallimine läbi ja väike autoke tuleb maha müüa, sest kes teda enam selliste rahade eest putitama hakkab. Liiati kui mina olen peres ainus, kes seda autot kasutab… Ja võtsin ka klassivennaga ühendust, et kas ta ise veel teeb või teab mõnda kohalikku tegijat… Täiesti ootamatult oli kõik kohe tehtud, materjal 65 EUR ja töö 35 EUR…. (jääb veel silla reguleerimine septembris ja kummid järgmiseks suveks). Ütles, et oma 80 000 sõidab veel, nii heas korras auto olla. Uus hingamine, tead 🙂 Saan maale ja tagasi siis, kui aga ise tahan.

    • iibis ütles:

      Jah, ja muheda klasivenna ning autoparandamisega meenub üks päris ammune klassikokkutulek, kui kõik pidid alustuseks rääkima, millega keegi tegeleb. Kõik õppisid toona mingeid peene nimega erialasid, mõni juba töötaski sama peene nimega ametis, kuid klassivend ütles, et remondib autosid. Klassijuhataja kohe elavnes – “kas sa vanu vene autosid ka remondid?”

      Nüüd oleme meie ka selles eas – hea ikka, kui keegi oskab su auto korda teha või torud ära parandada. Tühja nendest peente nimedega erialadest…

  2. reet ütles:

    Palju õnne ämma auastmesse tõusmise puhul!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s