Kui võitjaid ei olegi

Mäletan, kunagi aastaid tagasi kutsus härra mind hiina kabet mängima. Olevat selline mõnus kulgemine. Olin, esimeses mängus täiega pähe saanuna nördinud: mäng käis ju ikkagi võidu peale! Ei mingit niisama kulgemist.

Praeguses olukorras on igapäeva elu näiliselt selline omas rütmis kulgemine. Mis mõnes mõttes sobib mulle täiesti isikliku mätta otsast hästi: eelistan juba loomu poolest kirjalikku suhtlust (sobiksin hästi tegelaseks mõnda Austeni romaani, kus kirjakirjutamine oli igapäevaelu lahutamatu osa), mulle meeldib palju omaette olla ja asju omas rütmis teha. Ma ei tunne pereväliste inimestega suhtlemisest ülemäära suurt puudust – kuigi sageli oleks see tööasjus siiski efektiivsem.

Ma ei ole ammu niipalju kodus süüa teinud, ja üldjuhul seda, mida ma teen, isegi süüakse ja parimal juhul koguni kiidetakse. Mõnikord tulevad lapsedki kokkama, täna õhtul tegime Väikevennaga tema soovi kohaselt tacosid.

Ka lapsed võtavad isoleerumist rahulikult, Kõrreke isoleerub koos peikaga, Suur Vend pruudiga ja Väikevend oma virtuaalsõpradega…

Aga hoolimata sellest kõigest on mul oma lastest väga kahju. Kahel vanemal on ju gümnaasiumilõpp käega katsuda. Ning nagu nentis mu poeg – nad jäävad ilma kõigest toredast, nagu tutipäev, lõpetamine, reis, aga saavad eksamid, mis võivad toimuda enam-vähem keset suve.

Täna käisin Mammale tema toidu-, raamatu- ja apteegitellimust viimas. Ta palus ka lastele lihavõtteks midagi enda poolt võtta, käisin siis täiesti inimtühjas kommipoes martsipani ostmas. Jah, pühade ajal tulevad lapsed (sest ma kohtun nendega ju nagunii igapäevaselt). Ei, Mamma ei tule. Ta on väga mõistlik, ja natuke mures ka. Ta ei mäletanud enam, kellele on ta laenanud Kristiina Lauritsatütre – oma lemmiku vist juba tütarlapseajast peale – oli saanud kusagilt viiekümnendatel eestiaegseid väljaandeid lugeda. Vaatasin kodus, minu riiulil tõesti ei ole, kuid õnneks antikvariaadis leidus, tellisin Mamma jaoks ära. Sest Mamma, kõigest hoolimata, siiski tunneb rõõmu raamatutest (hetkel on ta Melchioriga keskaeses apteegis), muusikast, oma elusolevate sõprade ja sugulastega suhtlemisest ja oma pisikesest mustast kassist Sabast. Ta ei ole kordagi millegi üle kurtnud.

Lihtsalt – selles mängud tõepoolest ei olegi võitjaid. Või siiski – kui oma satsiga teisele poole välja jõuad, ja keegi puudu ei ole, siis ehk oledki?

Ja veel: kui keegi oskab öelda, kuidas nahkkotilt desoaine plekke välja saab, palun seda lahkesti teha.