Kuhu jäi mu armas argipäev?

Kui märts oli algamas, seisin kalendri ees ja ohkasin. 22 tööpäeva, lisaks erinevaid kohustusi (nii töiseid kui ka vabatahtlikke) kolmel nädalavahetuse päeval. Ohkasin veelkord.

Nüüd saan muidugi aru, kui armsad mu argipäevad kõigi oma kohustustega on olnud. Ma suudan oma tööst üldjuhul rõõmu tunda, ma tegelen heal meelel oma hobidega, mulle meeldib käia kinos, kontserdil, teatris. Ilmselgelt puutun ma kõigi oma tegevuste käigus kokku vahemikus kümnete kuni sadade inimestega. Kaks vanemat last on lõpetamas gümnaasiumi.  Mul olid mitmed reisiplaanid kevadeks ja suveks.

Jah, muidugi on tekkinud hea hulk uut liiki huumorit (mida ma hindan alati kõrgelt). Ning kõige nende tualettpaberinaljade üle südamest naerdes taban end mõttelt: kuidas ma võitlen viiruse vastu ainult 16 rulliga?! Ning eile, kui tütar oma peikaga koduselt pannkoogiõhtult oma koju läks, panin talle ometi šokolaadi, sidruni ja vitamiinipurgiga koos kaasa ka kaks rulli WC-paberit. Sest olles näinud poes tühje riiuleid, tegi mind tütre suhtumine (Ema, me ostame siis, kui meil otsa saab! Meil on veel kaks rulli alles!) murelikuks.

Raamatukogus käisin ka, olukord meenutas inimesi alkoholiriiuli ees mõni minut enne poe sulgemist. Igaks juhuks siis juba rohkem! Leidsin kotist pärast seitse raamatut, alates lillkapsatoitude-kokaraamatust (huvitav, kas lillkapsast on veel saada?) kuni Põrgupõhja uue Vanapaganani. (Olin nimelt näinud, et see on vanema poja kohustuslik kirjandus ning seda meil kodus pole.) Poeg läks pruudi juurde maakodusse (mõistlik kah!), tema sai kaasa purgi vitamiine, Põrgupõhja Jürka ja väikevennalt pihutäie kummikomme.

Inimesi on väga huvitav jälgida. Kes võtab võimalusest paanikat üles kütta viimast, kes suhtub rahulikult. Muidugi on igal ajal ka inimesi stiilis: Mis mõttes jääb katku ajal pitsball ära?! Kes mu balli jaoks õmmeldud uued püksid kinni maksab?!

Nojah, eks ta ole. Spordiklubi on hetkel veel lahti, eile õhtul oli bassein praktiliselt inimtühi, koristaja käis ringi desinfitseeriva vahendiga. Ujusin mõned ringid, tunnetades erilise selgusega, kui väga see mulle ikkagi rõõmu  pakub. Igaks juhuks ostsin spordipoest joogamati ja paari hantleid (sain ühest poest viimase mati ja teisest viimased hantlid).

Emakeelepäeva puhukus on lipp vardas, menüüs on ahjukartulid kodujuustu ja kurgisalatiga. Nagu oleks päris tavaline laupäev.