Kuidas me isoleerume

Nagu iga uue asjaga, on oluline saavutada teatud rütm ja stabiilsus.

Ma ärkan enamasti ilma kellatagi pigem vara, umbes seitsme ajal. Jõuan enne tööpäeva rahulikult putru ja kohvi keeta.

Tööpäev kui selline – vähemasti, kui esimeste järgi järeldada – on üks lõputa Penelope kangas. Olen saanud (ja vastanud) ainuüksi täna 37 kirjale – aga päev on ju alles poole peal. Õhtul uued ülesanded üles, eelmiste päevade omad kontrollida. Noh, omaenda lapsukeste käekäigul ka silma peal hoida. Eks nad ikka teevad asjad ära, kui vaja ja viimane (no parimal juhul eelviimane minut) käes. Matas sai Väikevend abi suuremalt ja loodusõpetuses konsulteeris venna pruudiga.

Olen lõuna ajal teinud päris süüa, tavaliselt ma argipäeviti seda ei tee (ja pole ka mõtet, sest kõik jõuavad eri aegadel). Nüüd ei ole mingeid pelmeene ega kulinaarialeti salateid, ühel päeval tegin näiteks brokoli ja peekoniga pastat, siis hakklihapilaffi paprika ja porganditega, täna teeb Väikevend oma lemmikut, makarone hakklihaga.

Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.

Kodust väljas käisin viimati pühapäeva hommikul, siis tegin pikema poetiiru. Mammale viisin ka toidu koju. Päris seda varianti, et jätan koti ukse taha, ei kasutanud. Mamma oli rõõmus, kuigi kurtis igavust. Eks temagi rütm – igapäevane poetiir mõnusa jalutuskäiguga, reedene saunaskäik päevakeskuses, sekka veel kontserte ja kinos ülekantavaid ooperiõhtuid – ole segi. Raamatuid tal hetkel jagub, toitu ja ravimeid ka. (Samas lugesin sõbra fb seinalt kellegi kommentaari – kui oled vana, kellegi ees kohustusi pole, siis miks mitte käia eluõhtul pigem kohvikus ja jalutamas, kui et kodus istuda ja varutud kuivainetest putru keeta. Vähemalt õnnelik lõpp. Minu arvates ei ole üldsegi halb vaatenurk, aga Mammat manitsen ma muidugi kodus isoleeruma.)

Uskumatu – täpselt nädal tagasi osales Väikevend poiste kokanduskonkursil (päev varem ostsin talle selleks uue põllegi), kümmekond päeva tagasi olid kolleegid minemas Kaubamajja ilupäevadele. Mingi teine maailm, tundub praegu tagasi mõeldes.

Tütar lubas täna teha šokolaadikooki, läheme lauamängudega külaskäigule. See kõlab ju päris toredalt.

Veel kolm kirja.

5 thoughts on “Kuidas me isoleerume

  1. S ütles:

    Jah, kohati see isoleeritus võib hullemini mõjuda. Tegemist on kõigest kolmanda päeva algusega. Meil on võrgustikud. Lapsed, sugulased, sõbrad. Aga kui palju on üksikuid vanemaid inimesi. Kui palju on probleemseid peresid. Kui me kedagi enam ei testi, siis ei saa ma ka ligikaudu teada, kas haigus on levinud, kas on rohkem neid inimesi, kes selle juba läbi põdenud on, millal nende arv juba vajalikult kõrge, nii et saaks haigusesse tavapäraselt suhtuda. Küsimusi nii palju.

    Lastele seni veel meeldib. Kuigi täna tuleb saata laulmisõpetajale…. lindistus, kuidas laulad tervet hümni üksi! Palju õnne 🙂 (See oli muidugi juba enne kavas ja nad protestisid, et peavad igaüks minema klassi ette ühte salmi üksi laulma. Minu arust on enda filmimine ja kogu hümni laulmine veel jubedam).

  2. punanemammu ütles:

    Distantsõpe – kõrvaltvaatajana (nö lapsevanem kui kontrolliva funktsiooni esindaja) on jäänud mulje, et õpitakse rohkem kui tavaliselt (koolitundi ju ei näe, küllap ikka seal ka õpitakse), tehakse rühmatöid ja ollakse aktiivsed. Vahepeal tuleb teha lõunasöök – koolis on ka söögivahetund – siis jälle õppimine ja pisut leiba luusse laskmine. Kui see tehtud, järgneb iseseisva treening (hantlid + jooks) ning õhtul klassi-ja võistluskaaslastega väikeses grupis jalgpallimäng. Vähemalt saavad keskmisest suurema liikumisvajadusega noored oma liikumisvajaduse rahuldatud. Õnneks lund ei ole, saab staadionile (ca 5 km kaugusel) jalgrattaga edasi-tagasi vändatud – seegi läheb trenni alla.

    Lapsevanemale on muidugi žonglöörimine erinevate kohustuste vahel kolmekordne väljakutse, tuleb ju oma igapäeva tööd edasi teha. Samuti liikumisvajadust rahuldada – käin lõuna-ajal jalutamas. Õhtul selgus, et myfitnessi videotrennid on ikka liiga kõrge tase, koordinatsioon puudub ja kui ei ole eriline rühmatrenni fänn, ei saa sammudele kohe pihta. Tuleb ikka jääda hantlite jms juurde. Vanas eas ikka uusi trikke ei õpi.

  3. Sille ütles:

    😀 selle lauluõpetaja nahas küll olla ei tahas, kes peab terve klassi (ja võimalik et mitme klassi) laulud ükshaaval ära kuulama. 😀
    Minu õnneks lapsevanemate kirju vähe (vaid kolm siiani). Matemaatikat ja eesti keelt teen õpilastega messingeris. Üldsielt kulgeb rahulikult. Aga täna saadavad mulle ligi 75 last oma kodutööd, siis tuleb tööd kõvastium juurde.

  4. iibis ütles:

    Noh, täna hetkeseseisuga 30 kirja. Kohaneme. Tagasisidestamine ajab pea huugama, mõni programm ei tööta, nagu peaks, omad lapsed ei tööta, nagu peaks…

    Külmkapp teeb imelikku häält, loodame, et ei ole surmakorin…

  5. S ütles:

    Mäletate seda 2020. aasta pandeemiat? Külmkapp korises ja kass tormas pilatesest minema? 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s