Nii argised lood, et lugusid polegi

Mis siin ikka. Üle poole esimesest koolikuust on möödas. Mõne päeva pärast on Väikevenna sünnipäev. (Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, viskas üks mu kolleeg – ka temal kodus sirgumas septembripoiss.)

Väikesed igapäevased juhtumised, millest mõned panevad juukseid kitkuma, teised aga teevad südame soojaks. Ega neist esimestest ei tahagi mõelda, tuleb lihtsalt teha, mis antud olukorras võimalik ja siis leida midagi toredat. Õnneks on olemas lapsed, kassid ja lauamängud. Isegi esimeseks koolipäevaks toodud lilledest on veel vaasis paar krüsanteemioksa ja üks nelk.

September on raudselt ka koosolekukuu. Eelmisel nädalal kolm, sel nädalal samuti kolm ja üks, kuhu ma ei jõua (samal ajal on teine koosolek). Järgmisel nädalal veel üks. Iseenesest oleks see kõik kena, kui koosolekute pidajad teeksid endale selgeks, mis on koosolek. Aga järgmisel nädalal vanema poja koolis toimuvasse on näiteks lisatud spetsialisti loeng! See äratab õudust juba ette, sest ma tahan saada kiirelt kätte vajaliku info. Hea koosolek on lühike ja efektiivne ja peab lugu osalejate ajast.

Mis veel? DA film on nähtud (visuaalselt kaunis, kuid võrdlemisi sisutühi), kohaliku esindusorkestri avakontsert (polnud viga) kuulatud. AA-le õnnestus saada üks ja viimane pilet. Peale mõningaid siseheitlusi otsustasin loovutada selle Mammale.

Tütar Kõrreke läheb kahe kooli kõrvalt tööle, enamvähem palgaliseks teatrivaatajaks (hakkab pileteid kontrollima ja nii). Töö tundub tore, kuigi palju selle eest just ei maksta.

Oma noorimalt võsukeselt küsisin täna, kas ta ei tahaks oma tuba korda teha – varsti on ju sünnipäev ning ta võiks mõelda, kui kena oleks, kui hommikul, kui me teda üles laulma tuleme, oleks kõik korras.

See oleks hoopis imelik, arvas noormees ise.

Kolmteist aastat tagasi olin ma suur nagu maakera ja rohkem kui kord tuli mul vastata küsimusele, kas ma olen ikka kindel, et ma kaksikuid ei oota.

Sellised lood (mis polegi õigupoolest lood).

2 thoughts on “Nii argised lood, et lugusid polegi

  1. iSiil ütles:

    Alati, kui loen Sinu reportaaži olukorrast, meenutab see mulle Gerald Durrelli “Minu pere ja muud loomad”. Tegelikult üsna parajas vanuses lapsed ka. Aeg Korfule kolida ja soetada maasikaroosa maja – aga kui mitte, siis saab ka Tartus hakkama 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s