Vastuvaidlematult alanud

Suvevaheaeg lõppes ilmselgelt väga järsku ära. Ühel päeval olin veel Vahemere-äärset päikeseloojangut nautimas ja siis – pauhti! tagasi koju. Ja mitte lihtsalt niisama oma musta pesu, alati segamini poistetubade ja alati täis mustapesukastide ja mis-meil-täna-süüa-on?– maailma, vaid tööle. (Mitte et see eelpoolmainitu kuhugi kaoks, eks ole…)

Ja kümmekond päeva peale puhkuse lõppu algas ka uus kooliaasta. Selles mõttes algab kõik järjest rahulikumalt – koolitarvete kohta öeldakse, et vaata ise. Teisest küljest selgub aga, et mõlemale meessoost lapsele on vaja uusi prille ja uusi tosse. (Õnneks, nagu selgus, oli härra valmis sedasorti väljaminekuid toetama, nii et saab rahalises mõttes hakkama.) Kõrreke oli mul õnnestunud juba augustiallahindluste ajal kaubanduskeskusesse kaasa võtta. Ega tal väga šoppamisgeeni pole, aga tulime koos vajalike riiete-jalanõude ostmisega ikka toime.

Mis veel? Pruut, võib öelda, teeb imesid. Augusti viimasel reedel käisime ja vaatasime – see tähendab siis mina, tütar ja vanem poeg pruudiga – viltuses majas lõpuks ka pallaslaste näituse ära. Ja Suur Vend tuli kaasa – ning hämmastas mind ka sellega, et tundis mõne kunstniku ära ja nii. (Oli möödunud aastal koguni temaatilise valikkursuse läbinud.) Aga minu poeg vabatahtlikult kunstinäitusel – ma pole vist siiamaani päriselt üllatusest toibunud.

Uus kooliaasta algas vähemalt heade plaanidega. Otsustasime Väikevennaga, et paneme mõlemad õhtuti kõik kooliasjad kokku. (Väikevenna senine põhimõte kanda iga päev kaasas kõiki kooliasju ei mängi enam hästi välja, kuna aineid ja seega ka asju on rohkem.)  Siiani on see ka õnnestunud – juba neli päeva.

Imelikul moel oleme ka varase ärkamisega seni toime tulnud, kuid äkiline rütmimuutus tekitab aeg-ajalt lühiühendusi küll. Nii leidsin kadunud müslipaki külmikust, olen unustanud oma korrapidamisvahetunni ning pannud käterätikud pessu spordiriiete pesugeeliga.

Väikevend saab seevastu varsti uued ja tugevamad prillid ning trennist tulles käivitab arvuti, et lugeda (inglisekeelseid) uudiseid vihmametsade suure tulekahju kohta.

Mõtle, ema, kui kõik inimesed läheksid arvutimängude mängimise abil veepüstolitega seda tulekahju kustutama!

Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.

Vaasid on – üsna ormissonlikus värvigammas – lilli täis. Alustasin sel sügisel viiendat klassi.

 

2 thoughts on “Vastuvaidlematult alanud

  1. kaur ütles:

    Tahan ka pruuti! Kaks poeglast kasvamas. Aga läheb vist veidi aega veel.

    Muidu – jaa. Kolm last ja kolmed uued prillid – finantsiline pauk. Ühel on klaasid üle -10, need on eriti kallis lõbu nii klaaside kui raami mõttes… Ja jaa, et “vaata ise”. Üldse on tore jälgida, kuidas suvistes suvalistest jõmpsikatest saavad asjalikud ja ootamatult vastutustundelised koolikohuslased.

    Ja mu lastele meeldivad nende õpetajad. Mitte nüüd päris kõik, aga mõned, keda nad tõesti austavad ja armastavad. Seda on ka nii tore näha.

    Kaunist,

    • iibis ütles:

      Pruut ei jää tulemata! (Kuigi tegelikult võib kunstinäitusel ka ilma käia.)

      Ja minu lastel on samuti valdavalt väga toredad õpetajad!

      Kaunist sinu perele ka!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s