Lihtsalt üks argipäev maikuu lõpus

Väsimuse aste on jõudnud sinnamaale, et hommikul mõtlesin: näed, kui hea, et ma kodus tähele panin, et auto võti jäi tuppa, mõtle, kui ma alles tööl olles seda oleks märganud! Kui ma selle peale autooukse endale pauguga vastu oimukohta virutasin, veelkord tuppa tagasi tormasin ning külmkapist külma geeli võtsin ja endale kohe näkku määrisin (lugemata enne tuubilt, mismoodi seda üldse tarvitada tuleb), lõi pisut selgemaks. Ei teagi, kas obadusest või geelist. Ja ega lugemine polekski aidanud, tekst oli soome keeles. Lasin kõrvaltruumi kolleegil ära tõlkida, võis küll peale määrida.

Näed, kui hea, kui keegi oskab võõrkeeli, nentisin.

Ei, see on ju mu emakeel, nentis ingerlannast kolleeg.

Peale tööpäeva – eksamikonsultatsioonid, tubade jagamine ekskursiooniks ja koosolek – tõin poest lisaks muule ka hulga jäätisi ja pool arbuusi.

Väikevend seletas rahulolevalt jäätist süües: tead, ema, mul jäi täna võti koju ja ma tulin aknast sisse – aga ära muretse, paksu käega varas ei mahuks seda avama. Ja vargad on ju paksude kätega?

Eks ma kontrollin homme, et aken kinni saaks. Sest mine neid varaste käsi tea.

Trennimineku asemel otsustasin täna pisut kodus koristada ja magada. Tõesti-tõesti, mõlemat oli ikka hädasti vaja.

Väikevend lahendas elutoas matemaatika ülesandeid ja illustreeris vihiku kaant. Rääkis, et sai inglisekeelse raamatu (Zorro) vastatud ja oli selle klassivennale edasi laenanud. Ja et ajaloo hinne tuli tal A.

Suure Venna viisin koristamise vahepeal trenni. Vestlesime jalgpallist ja vajadusest rääkida matemaatikaõpetajaga.

Kõrreke tuli, sõi arbuusi – muide, suurepärane arbuus oli! – rääkis samuti jalgpallist (küll sellest, mida nad kehalise ajal ise mängima pidid), ja veel, et peika oli talle täna keset linna vastu tulnud, vikat käes, ning sellest, et herbaariumi koostamiseks läheb vaja suurt hulka ajalehti ning et ta käis sõidutunnis ning läheb varsti esmaabikursustele. Oli selleks valmistudes lugenud läbi meie kunagise ühise koolitusel-käimise loo, sattunud üldse mu vana blogi lugema ja leidnud sealt mu unistuse, et kunagi saabub päev, kus meie diivani vahelt ei leia enam jäätisepabereid.

Ma olin selle olulise eesmärgi unustanud. Palusin Kõrrekesel (ma ise triikisin parasjagu) kontrollida, kas meil on diivani vahel jäätisepabereid. Ainult kommipaber oli. (Ja see võis ju sinna sattuda juhuslikult, arvas mu tütar.)

Ega Kõrrekesel pikalt aega kodus olla polnudki – peika ju ootas. Saatsin peikale ka jäätist.

Väikevend läks magama.

Tegin väikese jalutustiiru lähima sularahaautomaadini – lapse õppekäigu raha ja enda puugivaktsiin. Väike nohu ei takstanud nautimast sirelilõhna.

Kas sa tahad, et ma ise kirjutan matemaatikaõpetajale, küsisin Suuremalt pojalt koju jõudes.

Ta oli alistunult nõus.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s