Tassidest, buldogist ja pontšikutest

Huvitav küll – vaheaeg ju alles sai läbi, aga päevad on kuidagi kiired ja närvilisevõitu. Alles ma avastasin, et olin kaks päeva ringi kõndinud, lõikelaud kotis. Lõikelaud oli üks päev töö juures kaasas, et oleks, kus melonit lõigata.

Võtsin täna hommikul lõikelaua kotist välja, teise käega oma roosatäpilisse termostassi kohvi valades. (Teate ju küll, mida vanem eit, seda roosam termostass!) Alles mõni hetk hiljem avastasin, et minu liikumist köögist söögituppa tähistab kena kohvirada – termostassis oli mõra, mis järjest suurenes. Koristasin kohviraja, kiirustasin lapse auto peale ning võtsin tanklast hommikuse kohvi. Laps küsis, kas mul on kohvisõltuvus. (Jah, on, vastasin ausalt.)

See polnud muide ainus toidunõu, mis oli viimastel aegadel purunenud. Pannkoogipann otsustas keset pannkoogitegu, et temale aitab. Õnneks oli suurem osa pannkooke valmis. Ostsin järgmisel päeval kaks panni – ühe pannkoogi oma ja teise tavalise ning manitsesin pereliikmeid härdalt kasutama neid sihtotstarbeliselt.

Nojah. Aga täna, kui me jälle koos Väikevennaga sõitsime, sedakorda siis koolist poodi ja koju, hakkas Väikevend rääkima koerast. Kolleeg, kes samuti auto peal oli, tundis huvi, mis sorti koerast. Buldogist, nagu selgus.

Aga Väikevend, mina ei taha buldogit! Mõtle, kui ta näiteks mu kingad ära närib.

Väikevend teatas selle peale, et ta võib kohe hakata raha kõrvale panema, et mu kingad välja maksta. Lisaks käib ta kaks korda päevas koeraga jalutamas, ei ole enam nii palju telefonis ja on üldse igati palju tublim. Lisaks võiks teha hääletuse – kindlasti on Suur Vend poolt, ja isa, ja õde ja isegi õe peigmees! Mul said argumendid otsa ning siis – kolleeg oli juba kenasti oma kodu juures maha lubatud – tuli vingumine.

Ma ei saa endale kunagi koera! Ja ma ei tahtnud üldse poodi minna, vaid koju. Vii mind koju!

Läksin kaubanduskeskusesse ja olin väga ärritunud. Ma ei kavatsegi mingit koera võtta! Ja vot poodi ei lähe ka. Ning ostsin hoopis kilo pontšikuid. (Mida ma samas kahetsesin, sest nad on esiteks ebatervislikud, teiseks maksid rohkem kui ma arvasin ning viimaks, nagu ma võisin nentida, on kilo pontšikuid ikka tõesti väga palju – kes neid küll sööb…)

Ma ei taha pontšikuid! Ma tahan juustuvõileiba! Pontšikud on ebatervislikud! teatas jonnakalt autos püsinud Väikevend, kui ta mind pontšikukotiga tulemas nägi.

Noh, eks me leppisime õhtu jooksul Väikevennaga ära. Enne trenni sõi ta kaks pontšikut. (Tegelikult ka juustuvõileiva.) Mina võtsin ka kaks. Suur Vend võttis kindlakstegemata arvu. Trennist tulles võttis Väikevend veel mõne. Ilmselt ka Suur Vend. Sest kui Kõrreke tuli koju, võttis ta samuti kaks ning kuna viis mõne koti põhja jäänud pontšiku veel peikale ka.

Igal juhul teatas Kõrreke pontšikusöömise kõrvale, et ka tema termostass oli täna lagunenud, kuid peika oli talle uue kinkinud. Lillega. Naistepäevaks. (Peikad on ikka nii nunnud!)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s