Kuni oled nelikümmend kolm

Üldiselt on muidugi elu ilus. Vähemasti, kui käes on laupäeva õhtu, laual tass kummeliteed ja Kyrö Toriseja-raamat.  Kõik lapsed on kodus, Väikevend on vähemasti alustanud kohustusliku kirjandusega, Suur Vend on käinud klassivenna pool lauamängupealelõunal, Kõrreke seevastu on olnud viimase aja rekordilised pool päeva kodus.

Kuigi, teisest küljest, laual on ka karp valuvaigisteid ja pakk parandamata kontrolltöid.

Valuvaigistid on märk sellest, et pea kogu vaba aja möödunud arginädalast veetsin ma hambaarsti juures. Ehkki kabinetis oli kell sildiga Enjoy the life, ei ole see siiski mu armsaim vabaajategevus. Aga vähemasti tundub, et suve lõpus alanud külastusmaraton jõuab esmaspäeval finišisse. Kui nüüd tagantjärele mõelda, on nende rohkete visiitide kõrghetked ilmselt üks, kus arst manitses tudengit no vaata, patsient nutab sul juba käes (tegelikult ma ikka ei nutnud, kuigi polnud pisaratest vist ka kaugel) ja teine, kus ma pidin rahustama tudengit, kes ilmselgelt teostas antud protseduuri esimest korda elus. Ikka on kunagi esimene kord, ütlesin vist – või midagi muud umbes sama tobedat.

Siis oli veel lastevanemate koosolek Kõrrekese koolis, kus mul tekkis tunne, et minu laps vist küll selles koolis ei käi. (Kui õpetaja lõpetas paljudest asjadest jutu sõnadega nagu teie lapsed teile kindlasti rääkinud on, siis mina polnud eriti millestki kuulnud… Pisut lohutas küll asjaolu, et mu endine kolleeg, kelle kõrval koosolekul istusin, polnud näoilme järgi otsustades vist samuti paljudest asjadest kuulnud.)

Teatris käisime ka, keset nädalat ja Kõrrekesega. Algul pidime minema Fausti vaatama Suure Vennaga, aga kui olin juba piletid ostnud, tuli ilmsiks tõsine takistus. Nimelt olid samale etendusele piletid võtnud ka tema klassiõed. Siis oleks ju saanud avalikuks piinlik fakt, et Suurel Vennal pole mitte ainult ema, vaid et ta käib oma emaga ka teatris. Õnneks selgus, et Kõrreke, kel algul pidi olema proov, aga lõpuks ikkagi ei olnud, sai minuga tulla. VATi etendus oli täpselt nii hea, nagu selle kohta räägiti.

Neljapäeva hommikul läks põhjalikult katki auto, seda otse hetkel, kui hakkasin töö juurde parklasse sisse pöörama. Kui ma õigesti aru sain, oli katki roolivarras. (On vist olemas selline asi?) Töökoda, kus oma autoga ikka käin, võttis selle küll kenasti vastu, kuid aja kohta ei lubanud midagi.

Helistasin täna Mammale. Esmalt rääkis tema mulle oma tervisest, siis mina talle enda omast. Ja siis veel auto omast ka.

Eks ta ole. Väikevend meenutas samuti ühel päeval möödunud aegu, küsides, kas ma mäletan ühte naljavideot – mida issi olla näidanud oma arvutist – kus olid mingid võimlevad vanainimesed. Nad olla olnud väga vanad, neljakümne kolme aastased. Ning nentis kurvastusega, et ilmselt on nad tänaseks kõik surnud.

Nii et naudi elu, kuni oled veel nelikümmend kolm ning suudad isegi võimelda. Lonksuke kummeliteed lugejate terviseks!