Osade vahel

Kõrrekese muusikakooli lõpuaktuse kõnes pidas härra direktor vajalikuks mainida ka asjaolu, et antud lõpudiplom tõestab, et need on vähemasti inimesed, kes kontserdil teose osade vahel ei plaksuta. (Ei ole kunagi aru saanud, mis teema sellega nii väga on. Mina ka ei plaksuta, sest ma tean, et seda ei tehta – Mamma on seda õpetanud – aga selleks, et end kuidagi äravalituna tunda, jääb mitteplaksutamisest justkui väheks.)

Eile käisime – see tähendab, Mamma, Kõrreke ja mina käisime – kohaliku orkestri hooaja lõppkontserti kuulamas. Nautisime eriti Elgarit, mis mõjus humoorikana, kaunist metsosopranit Moskvast (kuigi esitatud laulud polnud Kõrrekese hinnangul ei wagnerlikud ega lopsakad, nagu kavaleht väitis) ning lõpuks ka emotsionaalset Tšaikovskit. lisalugu ei tulnud. (Aga osade vahel ei plaksutanud keegi.) Läksime kontserdimaja trepist alla, vestlesime kohatud tuttavatega, Mamma oli just küsinud, kuhu ma auto parkisin – kui ühel hetkel nägin, kuidas Mamma trepil kukkus.

Kiiresti toodi tool, helistati kiirabi, otsiti välja jääkott ning leiti Mammale veepudel. Kõik tuttavad, keda Mamma seni polnud kohanud – ja neid oli tal sellises kohas muidugi palju – astusid ligi. Mamma muidu olematu huumorimeel avaldub alati kriitilistes olukordades.

Läksin Mammaga EMOsse kaasa, no vahepeal käisin kodust läbi ja vahtasin peokleidi teksade vastu.

Mamma lebas kuidagi pisikese ja kohmetuna. Mis ravimeid te tarvitate? küsis arst. Terve hunniku, vastas Mamma – ja see on tõsi ka. Igal juhul ei õnnestunud tohtrihärradel kahe ja poole tunni jooksul murdnud jalga kipsiga fikseerida. Niisiis – haiglariided selga ja operatsiooni ootama.

Käisin veel öösel kassi toitmas ja Mammale ravimeid ja hambaharja toomas. Täna toitsin veelkorra kassi ning tõin prillid ja laadija ja muud asjad. Pesin ära mustad nõud Mamma kraanikausis ja tõdesin, kui väikeseks mu lapsepõlvekodu on jäänud.

Vahepeal saabus härra. Ta käis juuksuris, sõi kodus lõunat ning võttis Kõrrekese kaasa. Viimase teate kohaselt läksid nad Mammat opereerima.

Mina mõtlen, et jah, muidugi ma oleks pidanud Mammat treppidel kuidagi juhatama – aga samas, kontserdimajas orienteerub ta umbes sama hästi kui oma kodus köögis. (Ja möödunud aastane kukkumine oligi tal oma kodus, köögis.) Pileti kinkisime Mammale emadepäevaks.

Advertisements

3 thoughts on “Osade vahel

  1. sille ütles:

    Õnnetusi kahjuks juhtub. Ära süüdista ennast (ma tegelikult usun, et sa seda ei tee, aga jutust jäi selline mulje)!
    Teie käbe mamma on kindlasti varsti jälle oma vanas heas vormis.

  2. sehkendaja ütles:

    😦 Jõudu mammale ja tore, et avanes võimalus tema huumorimeelt nautida.

    Vanad kodud (ja lapsepõlve suvemaja) on tõesti hoopis teistsugused – kus kunagi oli terve maailm, on nüüd heal juhul väike murulapp, kus jõuab vaevu niidukiga ümber pöörata (ja niitmisi poleks nagu toona olnudki, ainult üks suur aiamaa ja mingi mehaaniline lükkamise-asi), kus vanasti oli suur kamin, on nüüd mingi imetilluke tulease… Aga kõik oli kogu aeg ilus ja hea!

  3. Marit ütles:

    Mammale kiiret taastumist!!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s