Kohanemine ja väsimine

Mõnes mõttes tundub, et me oleme harjunud. Kui ühel õhtul möödunudnädalasel õhtul ütlesin poistele, et õde on tulemas, küsis vanem neist: Noh, kas jälle mõni kontsert või etendus?

Ei olnud, kontsert oli alles paari päeva pärast. Sedakorda oli kultuurilis-ajalooline loeng.

Päevad algavad varakult, mul on alati nii olnud, et valgel ajal ärkangi varem. Võimlemine või ujumine, viimasega alustasin märtsi viimasel õhtul. See oli ka viimane õhtuujumine. Sest ma saan aru küll, et jõe äärde karget kevadist õhtut veetma tulnud kodanikud ei vaadanud mitte mind, vaid hullu, kes märtsis ujub, aga kuidagi ebamugav oli sellegipoolest. Järgnevalt olen käinud hommikuti. Eile oli liiv osaliselt jääs, kuid linnud vidistasid laulda, kalamehed (nemad millegipärast ei häiri), olid kohad sisse võtnud ja valgus oli nagu kevadhommikuti ikka. Ainult parte ja näitleja HK-d polnud veel kohal.

Siis on tööpäevad. Pikal vahetunnil käin jalutamas, kui võimalik. Kahel päeval nädalas lähen töö juurde, ülejäänud päevadel toimetan kodus. Teen süüa, koosolekupäevadel käib juunior pizza järel. Üks nädal ei olnud koosolekut ja rütm läks kaotsi. Kesknädalal on õhtuti jooga (läbi veebi muidugi). Aga tööde parandamine, tagasisidesidestamine ja kõik muu võtab aega pea magamaminekuni välja.

Kui jaksan, loen veel raamatut. Krossi kirjade juurest jõudsin sujuvalt Kaaseteelisteni, mida olen ju varemgi lugenud, olen jõudnud stagnatsioonini. Ei, mitte et nõukogudeaegsed olmemured ja väliseestlaste kohati umbusklik suhtumine oleksid midagi otseselt igavat, aga antud ajas ja kohas ei teki suuremat haakumist.

Ühtegi head krimisarjagi pole, mida vaadata. No olgu, Midsomerit võib ju, ja Poirot’d ka, kuid need on ju nähtud kordi. Praegune reedeõhtune Ääremaa – jah, Walesis on kaunis loodus ja kõmri keel on võluv mis võluv, aga… No vähemalt Barnaby ja Poirot ei olnud ravimsõltuvuses, ei maganud oma kahtlusalustega ega omanud üldse mingil moel puntrassejooksnud isiklikku elu. Ilmselt pole tasakaalukad isiksused parasjagu moes.

Hoiukoduline Artur liikus edasi, loodetavasti oma päriskoju. Meil läks kahe kassiga keeruliseks. Aga uues kohas saab ta olla tõeline boss ja äss, ja see peaks talle sobima. Nüüd on meil ainult Nurruke. Väikevend arvab, et temaga tuleks arsti juurde minna.

Muud polegi. Väsimus on küll. Millest, täielik müstika. Ei teegi nagu midagi ja otseselt pole ju kurta millegi üle.