Mul sai siin vahepeal laps suureks! II

Vot nii! See oli muide väga tore päev, seda enam, et laps ise üle pikkade aastate isegi näiteks teadis, mida ta sünnipäevaks tahab.

Ettevalmistused algasid juba sellest, et laps viis oma rahakassatäie münte panka (ainult alaealistel on müntide sissemakse tasuta), tellis emalt mustikakoogi ning pani ise kohvikus laua kinni.

Hommikul siis laulmine ja kook. Pokaalidesse läks küll tähtpäevalise vanusest hoolimata esialgu mullidega õunamahl. Kohe hommikul olid kohale tellitud ka pruut ja õde peikaga. Lisaks soovitud kingitusele olin lisaks tegelenud eelneva nädala ka albumi kokkupanemisega. Ostsingi täiesti üheksakümnendate stiilis kiletaskutega albumi ning valisin välja kakssada pilti hällipäevalise elust. Kingitus meeldis!

Lõuna ajal oli sama seltskond pluss vanaemad kutsutud Creppi (sünnipäevalapse enda valik). Toidud on seal muidugi head ja seltskond oli parim võimalikest. Arutelu, kas Suur Vend sarnaneb rohkem oma isa, isapoolse vanaisa või kummagi vanavanaisaga, lõpetas hoopis vanaema, öeldes – mis te vaidlete, näete ise, seal on ema ja poeg, täiesti ühte nägu. (Noh, ma olen muidugi oma pojaga hea meelega ühte nägu.)

Vahuveini me seekord siiski jõime!

Õhtul oli Suurel Vennal mäng ning ma hoiatasin, et ma kavatsen teda vaatama tulla. (See iga, kus ema mingil juhul ei tohi tulla, on juba läbi.) Lisaks oli ka pruut oma õega ning ka härra isa. Pärast mängu, mis paraku küll kaotati, pakkus Suur Vend jalgpallimeeskonnale kooki ja sellega, võiks öelda, oligi ametlik osa läbi.

Suur mis suur! (Aga väga armas ikkagi!)

20190817_092208

Kui õde sai teada, et vennas teda ilmtingimata hommikul laulma ja kooki sööma ootab, arutlesime, et kui sageli seda ikka juhtub, et väikevend saab 18. Kõrrekesel näiteks ainult kaks korda elus!