Ajakadu

Nomaiteaginüüd.

Kuu on läbi saanud nii, et nagu ei märganudki. Kõik maikuu kohustuslikud verstapostid (emadepäev, tänuüritused, hooaja lõppkontsert, lõpetuseks sõbranna sünnipäev) on muidugimõista eeskujulikult läbitud, lisaks ka boonusena klassireis Piiterisse.

Aga ikkagi imelik on vaadata, et sirel maja ees hakkab juba närtsima ning samuti oli võõrastav kalendris lehte keerata.

Aga muidu. Peterburis olin käinud lapsena, kaheksakümnendatel. Mälupildis olid losside baroksed sinikuldsed fassaadid, ilmselt Kesk-Aasiast pärit lõhnad Peterburi turul (äärmiselt intensiivne lõhnamälestus, midagi samaväärset pole kunagi hiljem kogenud) ning lõputud antiikmütoloogiaainelised (minu toonane kirglik armastus!) marmorkujud Ermitaažis. (Viimase puhul meenub Mamma tulutu püüd mind ka postimpressioniste vaatama viia – ma ei allunud ta provokatsioonile ning jäin truuks marmorjumalatele.) On ka kuldne toidumälestus – kui küsisime Mammaga einelauas viinerite söömiseks nuga, tegi teenindaja suured silmad: kas te tahate midagi lõigata? (Muide, nuga meile leiti. Seesama teenindaja hõikas üle saali Vassiljevna! Too neile nuga, nad tahavad midagi lõigata!)

20190524_135845

Täpselt nagu sinikuldsest mälupildist. Ainult veel värvikam

20190524_133321

20190525_122124

Jälle üks aed, kuhu ei saa minna. Otsekui Alice’iga Imedemaal (tegelikult Ermitaažis)

Seekord olin ju põhimõtteliselt tööl, nii et postimpressionistid jäid ka tänavu nägemata. (Kõlab nagu põhjus tagasi minna.) Eks said kõik needsamad klassikalised kohad läbi käidud. Väga ootamatu ja meeleolukas oli kohata oma endisi õpilasi – üht Rembrandti Kadunud poja ja teist Peterhofi purskkaevude juures. Venelased jumaldavad minu hinnangul kahte asja – tsaariperekonda ja oktoobrirevolutsiooni (oleks justkui loogiline, et nad neist kahest ühe välja valiksid, sest üks sai ju teisele hukatuslikuks…) Bütsantslikult külluslik maitse kombineeritud barokiga on igal juhul vaatamist väärt. Ja restaureeritud Aurora paistis öisel paadisõidul mööda Neeva jõge vägagi maaliline. 

20190526_003357

Öine Neeva

Ootamatult äge oli ka rääkida vene keeles (ehkki nooremad teenindajad pakkusid ise ikka agaralt inglist, otsisin ja leidsin mõnuga venekeelseid sõnu. Mõtle, omal ajal sai õpitud keel selgeks nii, et ei pannud justkui tähelegi! Uue sõnagi sain selgeks – расческа (olin nimelt selle maha unustanud ja pidin selle siis reedeõhtusest Peterburist kusagilt leidma.) Igal juhul sain koos kolleegiga kaasas olnud vene keele õpetajalt aktsendita rääkimise eest kiitagi. Ja söögid – hommikune hirsipuder, hiljem täidetud pliinid või borš – väga hea oli kõik! (Noad toodi seekord küsimatagi.)

20190526_140406

Sellist hoiatust pole varem nägema juhtunud.

20190526_140511

Peterhoff. Lihtsalt ilus!

Üldiselt on Venemaal omamoodi tore. Nostalgiline ja eksootiline ühtaegu. Ehk peaks millalgi ikkagi Kuldse ringi ka üle vaatama? Kaasa ostsin vaid maiustusi ning tsaarinnade-raamatu Mamma jaoks. Vene kohukesed (kass Matroškini pildiga) maitsevad nagu kohukesed lapsepõlves (ja Valgevenes).

Nädal peale reisi on läinud nagu unes – tutipäev, koolitus pealinnas, kõige juurde ja vahele olen kenasti jõudnud likvideerida grillpeo jäänused (härra oli siin vahepeal laste juures), pesnud tööstuslikes kogustes pesu, koristanud.

Eile oli üle pika aja vaba päev. See oligi see imelik hetk, kui tuli kalendrilehte keerata ja ma ei saanud äkitselt aru, kuhu oli terve kuu kadunud. Aga samas ütles kalender, et tegu on lastekaitsepäevaga.

Küpsetasin õhtuks pannkooke, ka Kõrreke ja ta peika tulid külla. Väikevend viitsis ekstra poodi kondenspiima järel käia. Kõrreke võitis mind scrabble’is kahe punktiga. Pärast vaatasime veel telekast koos  Dvořáki filmi. Kõrreke kommenteeris muusikat ning tegime üheskoos prognoose sisu osas (mis osutusid tõeseks).  Kõrrekese peika tõi aiast värsket piparmünti ja keetis teed.  Praha tundus imelise linnana, mida kinnitas ka Kõrrekese peika, kes on seal käinud. Suurte lastega on tore.

Üldse on tegelikult tore, ainult aja kadumine ei anna rahu.