Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

Mida ma näiteks tegin reede õhtul, seda ma isegi mäleta. Aga seda, et tütar oli oma huuli värvinud ja läks sõbrannadega välja, mäletan küll. Mina tegin ilmselt seda, mida emad ikka teevad: triikisin pesu, vaatasin telekat. Aga seda, et ma pidin öösel tütrele kõigepealt Türile ja siis Raplasse järele minema, mäletan siiamaani selgelt. Olin läbi une väga nördinud – mis mõttes Türi ja siis Rapla, kas ta siis ise ei teagi, kus ta õigupoolest on. Millegipärast ei olnud ma autoga, vaid bussiga, ja seda ma pean ütlema, et bussiühendus Türi ja Rapla vahel jätab kõvasti soovida.

Tütar, kes tegelikult magas selleks ajaks muidugi oma voodis, oli näinud unes, et ma pahandasin temaga. (Muidugi pahandasin, mis asja tal sinna Türisse ja Raplasse keset ööd oli!)

Aga mida me tegime laupäeval, oli teada juba väga ammu. Ega MK siis ometi iga päev meie linnas esine! Kõrreke jättis isegi oma pealinna-esinemise ära (pidi orkestriga ühe loo mängima) – sest äkki ei jõua tagasi. Kui me sellest mõni nädal varem rääkisime, elavnes ootamatult ka Suur Vend.

MK? Kas te lähete?

Arvestades Suure Venna huvi muusika vastu – kui kooris laulmine välja jätta – olime me Kõrrekesega mõlemad veendunud, et Suur Vend ajab fagotikorüfee mõne jalgpalluriga segi. (Me oleks võinud muidugi teada, et Suur Vend ei aja kunagi jalgpallureid kellegagi segi.) Igal juhul selgus, et ka mu vanem poeg peab muusikakursuse läbimiseks külastama mõnd kontserti ning õpetaja oli just seda soovitanud.

Nii me siis läksimegi päris suure seltskonnaga – Mamma, mu vanemad lapsed, tütre peika ning ma ise. Kuna Mammal on nii kuulmise kui nägemisega probleeme, olin võtnud esimese rea piletid. Loomulikult sain Mamma käest pahandada. Parim olevat kümnes rida!

Aga see-eest oli Kõrrekesel vaade otse oma iidolile. See oli suurepärane muusika tõesti suurepärases esituses. Ja nagu kontserdielamusest üksi veel vähe oleks, siis Kõrrekese pilliõpetaja, kes mängis ise orkestris kaasa, võttis ta pärast lava taha ja laps sai oma Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht, kaks korda koguni! südamelt ära öelda.

(Kavalehte ostma hakates selgus, et mulle oli lõuna paiku poes Uganda tuhandešillingiline kaheeurose pähe antud. Ilus münt on! Suure Venna kogus veel polnudki – ja tervelt kakskümmend kolm senti on ta väärt ka.)

Öösel nägin unes, et pidin õpilast klaveril saatma ja selgus, et ma ei oska klaverit mängida. Ma olin nii veendunud, et tegu on algava dementsusega, et ärkasin väga murelikuna üles. Siis hakkas mulle koitma, et ma polegi kunagi osanud klaverit mängida. Missugune kergendus!

Ootan huviga uusi öid, väga huvitav on viimasel ajal.

Aga üldiselt peab nentima, et aeg on jälle kohutava kiirusega möödunud. Kui nii edasi läheb, on varsti kevad käes.

 

3 thoughts on “Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

  1. ritsik ütles:

    Ma just mõtlesin teie peale, et kindlasti lähete seda kontserti vaatama. Esimene rida võis lahe olla, sest MK kohati lausa rokkis laval 😊!

  2. sesamy ütles:

    Ma olen unes ladusat ladina keelt rääkinud, ise suurepäraselt aru saades, mida räägin. Iseasi, kui palju see nüüd ladina keel oli (kõlas küll autentselt:) )

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s