Laulupeost. (Hoiatan, mitte midagi originaalset siin kirjas pole!)

Nagu viimastel kordadel ikka, õnnestus ka sel laulupeol mul end saatjana peoliseks smugeldada. Nii et selle täiesti õige laulupeotunde koos koolimaja võimlas mati ja magamiskotiga ööbimise, supisabas seismise ja täiskiilutud bussis sõitmisega saan kätte. Ja see on äge!

Sest lisaks ja ennekõike on seal ju ikkagi laulupidu. Kui ilusasti koorid kõlavad, kuulsin juba proovipäeval. Juba siis oli tegelikult täiesti aimatav, missugused lood kordamisele tulevad ja keda dirigentidest lapsed täiega fännavad.

Proovipäev oli ka muus mõttes meeldejääv. Sest sel laulupeol ostsin endale ilusa punase rahvusliku tikandiga salli ja lisaks ka sõrmikud. Üks lastekoori neiu kurtis, et laval ei saanud enam laulda, sest hambad plagisesid. (Lohutasin teda, et kuulda seda küll polnud.) Oma isiklikest lastest nägin sel päeval Suurt Venda laval laulmas. Tal oli küll pikkade käistega pusa (jopet ega isegi vihmakeepi keeldus pealinna kaasa võtmast) ja lühikesed püksid.

Telefonisõnumile vastas ta enda kohta tavatult paljusõnaliselt. (Hästi! Pole vaja. Tavaliselt oleks olnud vastus norm või ok.) See pole vaja oli pakkumise kohta, et võin talle sooja jooki osta.

Kui me pika proovipäeva õhtuks koolimajja jõudsime, tundus, et see külmatunne ei kao vist elu lõpuni.

Tütar rääkis hiljem, et vihmast ja niisukusest oli ühe viiuldajal viiuli kaas lahti löönud. Paljud pillimängijad – ta ise ka – mässisid oma pillid niiskuse eest kaitseks toidukilesse.

Siiski. Uni tuli pika päeva järel hea, hoolimata asjaolust, et mulle oli jäänud viimane, juba topiliseks magatud voodriga magamiskott, padja olin unustanud kaasa võtta ning võimlas magas kahe koori jagu rahvast.

Hommikul oli ilm juba soojem ning rongkäik meeleolukas nagu alati. Oma tütart sain enne rongkäiku isegi kallistada. Tol hetkel oli tal käes trumm.

Nagu hiljem lastega rääkisin (ja järelvaatamisest oma silmaga nägin) läbis mu poeg rongkäigu koori silti kandes ning tütar hoopis liikumispuudega sõbranna ratastooli lükates. (Ega ma ausalt öeldes ei teadnudki enne, missugusega kolmest orkestrist, mille hingekirjas ta on, marssima läheb.) Rongkäik sai kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Väikevend oli samuti oma isa ja vanaemaga olnud rongkäiku vaatamas. Mina neid ei näinud – ja nemad mind samuti mitte.

Kontsert oli väga liigutav. Esimestest taktidest viimasteni. Kes nägi ja kuulas, teab isegi. Suur Vend laulis nii segakooris kui ühendkoorides, Kõrreke puhkpilliorkestris ja koondorkestris. Platsil ringivaatamise aega justkui polnudki. Tahtsin kindlasti kuulata oma isiklike laste esinemisi, ja siis muidugi oma kooli koore ka. Nii et pidu, mis kava järgi pidi kestma viis, tegelikult aga umbes seitse tundi, sai samuti kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Vihma ei sadanud. Mõni hetk tundus, et paistis isegi päike.

Koju jõudsin peale kella kahte. Vaatasin toad üle – kõik lapsed ja kassid olid olemas. Väikevend oli juba päeval vanaemaga tagasi sõitnud (ja kasse toitnud), Suur Vend ja Kõrreke jõudsid mõlemad umbes samal ajal.

Mis me täna tegime? Pesime pesu ja vaatasime telekast laulupidu! Lapsed ise kommenteerisid juurde. Kõrreke tahtis, et ma kindlasti kuulaksin Supilinna-loo fagotisoolosid ja tutvustas nimepidi mängijaid. Suur Vend rääkis samuti erinevatest lugudest. Tõi kohe oma noodigi mulle näha. (Mitte, et ma nooti tunneksin.) Tema lemmikuks oli mitte eriti üllatuslikult Meie-laul – selle autor ja dirigent ühes isikus pälvis samuti kõrgeimad hinnangud –  ja Eesti muld ja Eesti süda. Viimaseks etteasteks oli muidu kokkuhoidlik Suur Vend endale Eesti lipu ostnud.  (Talle tundus, et nende nurgas, dirigendi parema käe pool, oli lippe piinlikult vähe.) Lõpulaulu kommenteeris aga kriitiliselt: saad aru, bassidel ei olnud esimese kaksteist takti mitte midagi, ja siis tegime kaheksa takti uu-uu. Tõestuseks näitas mulle noote.

Suur Vend lubas kindlasti ka gümnaasiumis koori minna, sest alles tänavu saanud ta mõningate laulude mõttest aru. Kui Kõrreke jätkab samas tempos, mängib ta järgmiseks laulupeoks nähtavasti kõigis orkestrites, mis meie kodulinnas komplekteeritakse.

Olen õnnelik ja tohutult rõõmus, et minu Kõrreke ja Suur Vend on selles maagias osalised. (Ma võiksin vist homme laulupidu otsast uuesti vaatama hakata.)