Naine, 39. Kolm last. Üks päev

Kell oli saanud kolmveerand viis. Üldjuhul inimene ei tea muidugi kolmveerand viis kellast mitte midagi, aga mind äratas sel hetkel Väikevend.

Emme, ma oksendasin.

Laps pesi end ise, minu hooleks jäi voodipesu. Isegi madratsi ümbriskott oli oksene.

Kui Väikevend oli end minu kaisus sisse seadnud, tuli mulle meelde, et olin just mõni päev tagasi mõelnud: need ajad, kui öösel sigines kaissu mõni laps, on vist möödas. Ja sellest oli kuidagi kahju. Ei maksa igasugu mõtteid mõelda. Mõnikord tundub, et keegi võtab neid kuulda.

Igal juhul helistasin pisut enne seitset, ise puhast pesu masinast välja võttes, Mammale. Tjah, tore, et maailmas on olemas Mammad. Loomulikult võisin Väikevenna viia tema juurde.

Tööl oli kuidagi hall olla. Tundus, et valgeks õigupoolest ei lähegi. Ka õpilaste olek näis sama hall.

Sõitsin Mamma juurde, võtsin peale Väikevenna, ka Mamma soovis, et ma ta raamatukokku viiksin. Väikevend tundis end paremini ja oli rõõmus. Teel nägime koju lonkivat Suurt Venda.

Sõime ja käisime poes. Triikisin ära Väikevenna madratsikoti. Samal ajal tegi esimese klassi õpilane kirjatehnikat. Päevakorral oli ä-täht. Väikevend ise aitas madratsikoti lukku kinni vedada. Suur Vend läks trenni. Mina läksin ka trenni. Väikevend tuli minuga kaasa, lastehoidu. Sest kõhuviiruste juures on siiski hea see, et nad saavad kiiresti mööda.

Trennis oli mõnus, aga sauna ma ei läinud. Nimelt mind kõnetas minu sisemine hääl, mis ütles mulle, et pean kindlasti ka Suurele Vennale trenni vastu minema (tavaliselt tuleb ta kolmapäeviti ise). Nii kui me spordiklubist väljusime, helises mu telefon. Suur Vend oli mängu käigus vigastanud oma jalga. Auto peale hüppas ta ühel jalal.

Kodus võtsin kiire duši. Õnneks meenus mulle, et olin hiljaaegu saanud uue, hästi lõhnava ihupiima omanikuks. Vähemalt lõhnasin ma nagu lilleaas, kui ma võtsin oma pojad ning läksime traumapunkti. Ooteruumis õppis Väikevend jutustama lugu Kuidas siil endale okkad sai. Jutustamine tuli päris kenasti välja. Küllap homme hommikul kooli sõites saame veel harjutada.

Suur Vend saadeti röntgenisse ka teise jalaga, nii võrdluse mõttes. Õnneks oli luu terve. Poiss pääseb vaid nädalase lahasega. Lükkasin ta ratastooliga autoni.

Koju jõudsime veerand kümme. Peatselt saabus koju ka tütar Kõrreke, kes oli käinud Tallinnas PÖFFil. Vaadatud oli filmi Kahetse, mis oli olnud hea film, kõik tüdrukud olid kõvasti nutta saanud. Väikevend läks magama.

Tulin allakorrusele, keetsin rohelist teed. Tuli meelde, et Väikevenna koolikott jäi pakkimata. Viimasel ajal teeb ta seda päris tublilt ise – ja see on ju tore, nii et ühe korra võin ju selle ka mina kokku panna.

Rüüpan teed. Tegemata töö on sõna otseses mõttes kotiga mu kõrval toolil (parandamata kontrolltööde näol).

Homme lähen peale tööpäeva lõppu siis kargulaenutusse.

Aga üldiselt, teate – kui hommikul kuulad Lana Del Reyd, siis kumiseb see sul terve päeva kõrvus.

Advertisements