Saatusega leppides: eralennuki värv ei loe!

Selline peaaegu-puhkus on käes. Töökoosoleku põletavaim küsimus minu jaoks oli selgelt see, kas see ikka lõppeb enne, kui saabub minu küünetehniku aeg.

Lõppes, ja ma jõudisn käia koguni raamatukogus. Meenus, et mitu mulle sarnase huumorimeelega inimest on soovitanud Darja Dontsovat.  Niisiis laenutasingi krimka, mis algas paljulubavalt:

Kui su eluteele trehvab tore inimene, ei ole tema eralennuki värvil absoluutselt mitte mingit tähtsust.

Kuldsed sõnad, katsun meeles pidada.

Väikevend oli täna Mamma juures.  Ta korjas karbitäie kuumaasikaid, hüppas batuudil, ostis endale peaaegu oma raha eest lego (puudujäägi korvas Mamma) ning oli väga rõõmus.

Kõrreke esines oma kooli aktustel ning oli koju tulles näljane. Suur Vend oli lugenud kodus raamatut ning teinud süüa – eile trennis saadud väike jalavigastus tähendas tavapäraste sportlike meelelahutuste rutiini asendamist.

Tundub, et suvi on täiega käes.  Lapsed nääklevad pidevalt  omavahel, päevad on täis rohket maitsvat isetehtud süüa, õhtuti lepivad kõik ära, et mängida lauamänge ning minu suurim mure on juulis puhkav küünetehnik. Tõepoolest, eralennuki värv on kõige selle juures tähtsusetu! (Kuigi võiks ju siiski arvesse võtta, et käekoti ma ostsin päevalillekollase!)

 

Igapäevased lood söögi, seelikute ja staadioniga

Viimasel ajal on mul mitmeid kordi söögitegemine totaalselt ebaõnnestunud. Hiinapärased nuudlid vürtsitasin üle, rabarberikoogis polnud rabarberi maitset tunda, heade tunnistuste koogi tegin vahukoore asemel kohupiimaga, mille tagajärjel seda lihtsalt ei sööda.

Palavusega hakkad tegema imelikke asju. Lähed näiteks tütrega, kes on andnud eelmisel päeval etenduse Mul pole midagi selga panna! šoppama ning naased täiesti ootuspäraste seeliku ja lühikeste teksadega lapsele ning täiesti mitteplaneeritud kleidiga endale. Seejuures jätsin ma ostmata suvise käekoti, mida mul tegelikult ka vaja oleks, ning kõigele lisaks on kleit liiga pikk. Maksipikkus ei tähenda vist ikka päriselt seda, et lohiseb mööda maad?

Tunnistused saadi eile. Tüdruk läks uues pitsseelikus. Lilli ikka veel taheti – õigemini poisslaps kohe ise tuletas meelde, et ma ostaksin. Kahepeale kuus nelja tunnistustel on minu jaoks täiesti sobiv. Kõrrekesel lisaks ka Känguru-diplom. Seejuures ühest lapsest oli jõudnud koju vaid tunnistus, laps ise, nagu ma mööda sõites nägin, oli särgi seljast visanud ja lõi parasjagu staadionil klassivendadega penalteid. Teine laps oli küll kodus, kuid tunnistus oli ununenud kooli. Tõime lapse protestidest (sa tead ju väga hästi, mis seal on!) selle koos ära. Mis sellest, et teadsin muidugi väga hästi.

Täna käisin sel suvel esmakordselt ujumas, sauna taga tiigis. Mudane põhi, kiilid ümberringi sumisemas, tundsin end täiesti näkina.

Koju tulles selgus karm tõsiasi, et ka minu toodud pelmeenid ei kõlvanud süüa. Seda Suure Venna hinnangut kuulsin ma küll Kõrrekeselt, poiss ise oli loomulikult staadionil. Kui ma õhtupoole juuksuritoolis istusin, oli ta küll vahepeal kodus ja helistas (ema,kus sa ometi oled?!), kuid minu naastes oli ta uuesti staadionil. Sedakorda küll (pallipoisina) tööd tegemas.

Mu poeg laekus peale kümmet.

On sul midagi rääkida?

Jah, mõtle, meie treener T oli oma viimases klubimängus punase kaardi saanud!

Paljutõotav suvevaheaeg on alanud. Noh, lastel vähemalt. (Mina jäin kahjuks suvetööle.)

Vintage, loomulikult

Hiljuti, sirvides vanu fotosid, leidsin end kandvat sama seelikut, mis Kõrrekese esimese koolipäeva piltidel, see oli siis 2007. Ostetud sai see seelik veel nii kolm aastat varem. Selliseid riideid on mu kapp täis. Mõned koguni veel laste-eelsestki ajast pärit.

Reedel jalutasin Väikevennaga mööda rõivapoest – mõtlesin, et võiks ju endale üht kleiti selga proovida. Kleit jäi proovimata, aga ostsin poistele uued kevad-sügisjoped – parasjagu olid laste õueriided soodusmüügis ning vanad joped olid väikseks jäänud.

Kodus tõstsin kotid autost välja.

Ja mis sa endale ostsid, päris Väikevend üht tundmatu sisuga kotti uudistades.

Kotis, võin ausalt tunnistada, olid parandamist vajavad kontrolltööd.

Täna leidsin end kaubanduskeskusest Kõrrekese ja Väikevennaga. Mu tütar kurtis, et tal oleks veel üht paari teksaseid juurde vaja. Nojah, ta sai küll isa käest vahepeal kaks paari, kuid ühed kukkus ta katki ja teised võtavad hirmsasti kassikarvu külge. Ja ühed retuusid läksid katki ning ühed püksid on väikeseks jäänud ja seelikuid keegi ei kandvat juba kolmandast klassist alates. Ning talle ei meeldi silma paista rohkem, kui ta juba niigi paistab. (Sest temaga juhtub igasuguseid segadusi ning teiseks vastavat ta sageli ainsana, kui õpetaja klassis midagi küsib.) Hirmsad lood tõesti.

Läksime siis rõivapoodi. Selgus, et aukudega teksad maksavad umbes poole rohkem, ja ainus paar, mis sobib, on just need aukudega püksid.

Täna koju tulles vaatasin ohates kontojääki. Otsisin välja koti parandamata töödega.

Ehk klassifitseerub mu enda vana seelik juba moodsaks vintageks?

Lapsevaba elu. Kulukas ja higistamaajav

Sest peale, kui lapsed peale (heade) tunnistuste kättesaamist otse keset ööd koos oma härra isaga minema põrutasid, on lisaks pöörase kiirusega hakanud kaduma ka aeg ja raha.

Tundub, et päevad koos laste ja töö ja laste huviringidega on lihtsalt köki-möki võrreldes lapse- ja muidu vabade päevadega.

Näiteks käin trennis. Lähen ostma pikka musta /…/ ja naasen kahe /…/, /…/ ja /…/ga. Joon sõbrannaga kohvi ja luban suuremeelselt varustada end valikuga uuemast ilukirjandusest. Käin veelkord trennis. Õhtul jaksan hädavaevu Midsomeri mõrvade ajal silmi lahti hoida. Lähen poodi ostma /…/ ja naasen /…/ga. Kinoskäik Mammaga (Eestlanna Pariisis, loomulikult.) Veel vahelduse mõttes üks trenn.

Koos kolme lapsega käib elu justkui pisut rahulikumas tempos.

Aga /…/ on, ei saa salata, tõesti väga ilus! (Kuigi /…/ pole mul ikka veel !)

Miks nad kõik värvivad?

Mind on ammu huvitanud, miks peaaegu kõik minuvanused naised oma juukseid värvivad. Panin omale juuksurisse aja kinni. Senised juuksevärvieksperimendid (elu jooksul kahel korral) ei lõppenud küll hästi. (Täpsustused huvilistele siit ) Aga ikkagi. Äkki on ka minul lõpuks aeg käes?

Esimene ehmatus – punase peaga mutt korrusmaja kolmandast trepikojast, kes alati teab, kuidas asjad (teistel) käivad – leevenes mõnevõrra, kui juuksed kuivasid.

Nüüd sa pead umbes kuu aja pärast tulema väljakasvu värvima, teatas juuksuriproua rõõmsalt.

Minu mõtlikuks muutunud näolilmet nähes lisas ta jätkuvalt reipal toonil: Saidki endale kohustuse juurde!

Niisiis on ilmselt üks võimalik vastus minu küsimusele: värvivad, sest pole midagi teha.

Kodus ootasid mind lapsed ja Vanaema.

Nagu kastanimuna, kommenteeris viimane.

Enne oli palju ilusam, hindas Suur Vend.

Väikevend, keda trendiasjadest alati teadlik Suur Vend oli ennist töganud bakugani ostmise pärast (kes neid ikka tänapäeval ostab!) tundis minuga ühtekuuluvust. (Emme on maailmas kõige ilusam! Ja on ju, et ma võin oma raha eest bakugani osta, kui see mulle meeldib?)

Just minu lemmikvärv, imetles Kõrreke.

Maailmas ongi palju seletamatut, nagu ma lugesin ilusalongilektüürist, värv juustel ja kohvitass näpus. Kõik on suhteline ja moodustab vaid osakesi tervikust. Ja kas teate, inimene ei peagi kõigest aru saama! (See ei kõla küll sama hästi, kui teine analoogsest allikast pärit tarkus – Saa tema peenisest maksimumnauding – aga parema puudusel kõlbab küll!)

Kolm tõdemust sellesuvise puhkuse kohta

Ma arvasin, et ma puhata enam ei oskagi! Tõsiselt. Aga tuleb välja, et igas inimeses on ootamatu potentsiaal, ning suvepuhkus ongi tähendanud seda, et

– saab hommikuti kaua magada. See tähendab, et lapsed leiavad endale ise sööki ja meelelahutust ning kohusetundlik Kõrreke on enamasti minu ärkamise ajaks tühjendanud isegi nõudepesumasina. Lapsed pääsevad seega enamasti hommikupudrust, mis rõõmustab tervelt 2/3 pesakonnast. Aga mõnikord ma siiski ületan ennast – ja puder värske maasikatoormoosiga on siiski pisut parem variant kui lihtsalt puder. (Kuigi Väikevend sööb sel juhul rohkem nagu toitu, mis meenutab moosi silmakese pudruga).

– loen jälle raamatuid. Kusjuures huvitaval moel on mulle viimasel ajal ette sattunud just uuemat eesti kirjandust, ja eneselegi ootamatult on see osutunud äärmiselt nauditavaks. Võib olla on asi lihtsalt selles, et suurema osa aastast piirdub lugemine minu jaoks lasteraamatute ja kooliõpikutega, siis tundubki iga tekst, mis pole õpetlik ning mida ei illustreeri laste-, loomade ja lahingute pildid, värskendav ja kohati suisa suurepärane!

– harva õnnestub minna poodi ilma satelliitideta. Kuna Kõrreke ja Suur Vend on sagedasti omi asju ajamas (või kohe minemas omi asju ajama), siis ma ei taha Väikevenda päris üksi koju jätta. Ei, ega tal polegi kaasa tulemise vastu midagi. Ta näitab iga kord mulle ette kõik asjad, mida ta sünnipäevaks soovib, ning seejärel teeb mõne väiksema lego või mängupüstoli juures haleda näo. (Ei lähe peaaegu kunagi läbi). Ebaõnnestumised teda muidugi ei heiduta. Järgmine katse tehakse üllatusmunade riiuli juures. Kui sealt ka midagi kärusse kaubelda ei õnnestu – no mõnikord ikka muidugi õnnestub ka – siis tulevad ju veel juustu- ja jäätiselett (vastavaid piimatooteid hindab noormees samuti kõrgelt). Kui on olnud tõsiselt halb päev, siis ei maksa kaotada lootust – kassade juures on ju veel nätsud! Võib kolm korda arvata, kes jääb sellel araabia turul enamasti võitjaks…

Teinekord tuleb kaasa ka Kõrreke. Teda muidugi suuremad toidukauplused väga ei huvita – eks ta aitab ikka meelde tuletada kassitoitu ja puuvilju, aga ärisoone osas ta Väikevennaga ei võistle. Küll aga kipub Kõrrekese poodi kaasavõtmine lõppema ühiskülastusega mõnda raamatu-, pesu- või rõivapoodi. Muidugi ei saa öelda, et mina neis kohtades just väga vastumeelselt käiksin… Ja kui tütreke nendib, et ilusat suvekleiti tal justkui polegi – kas ta võiks mõnda proovida – ka siinkohal võib kolm korda arvata, kas me väljume poest äraseletatud nägudega, kotike kleidiga näpu otsas kõlkumas või ei. (Aga kleit on tõesti kena!)

Suur Venda õnneks poed ei huvita. Või tegelikult, seda, kas mu vanemat poega argine poeskäik huvitaks või mitte, tegelikult ei tea, sest ta viibib suurema osa päevast staadionil.

Muidugi ei maksa arvata, et vaid lapsed on need, kellele midagi meelepärast ostetakse ja mind ennast sellised maised asjad, nagu näiteks uued riided, üldse ei huvitaks. Nii käisime täna Väikevennaga ujulas ja ma sain komplimendi oma uute bikiinide kohta: Emme, sa näed välja nagu sebra!*

*Bikiinid olid musta ja valget triipu. Või mis teie arvasite? Aga sebra ongi ju ilus loom!

Poiste ja tüdrukute suvi ja söök

Kõik need pisiasjad, mis teevad suvest suve, need ammendamatud naudinguteallikad, on justkui juba käes.

Lakkamatu jalgpall, mis viib Suure Venna staadionile mängima kui ka koju jõudes paaniliselt hõikama:

Miskellonkasmängjubakäibkuidaseison?

Kõrrekesega läksime täna poodi. Sisemine harakas tahaks endale kõiki kulinaid ja sisemine printsess kõiki neid lendlevaid kleite. Proovisin mitut selga, ning oh häda, kaks kleiti istusid kui valatult. Tütreke valis endale bikiinid. Nojah, enim, mis ma suutsin, oli teha süda kõvaks ning valida kuldne kesktee (nulli ja kahe vahel). Lõpuks ostsime veel poistele sokke ja pesu – need, kummaline küll, olid kodus veel takkapihta tänulikudki.

Tegime Kõrrekesega täna lõunaks külmsuppi. See tuli täiesti vaimustavalt hea – vähemalt nende jaoks, kes külmsuppe armastavad. Mina ja mu tütar, meie armastame õnneks küll.

Õnneks leidis õhtune purukattega rabarberikook rohkem poolehoidjaid.

Kui ma kaheksa ajal trennist tulin, asutas Suur Vend juba magama minema.

Kas laps on haigeks jäänud? Kahest jalgpallimängust on vaevalt esimese esimene poolaeg läbi.

Me läheme R ja S-ga homme kalale. Me saame pool seitse kokku.

Kui ma Väikennale unelaulu laulsin, suurem vennastest juba magas.

Kui kammitsev mõistus pole enam probleemiks

Kuhu see kõik välja viib, vot seda mina ei tea. Kui inimene on niigi hajameelne ning kipub asju unustama, aga tuleb üldjuhul siiski omadega toime, siis kui ta muutub veel hajameelsemaks – mis siis saab, ah?

Viimastel päevadel olen ma ära unustanud ja omavahel sagamini ajanud kõik, mis võimalik. Muidugi, teisest küljest, tuleb nentida, et sõnad küünetehnik ja ajud tunduvad omavahel samuti seotud olevat nagu must ja valge ja oma ja võõras, Notsu ja vann ning muud kaunikõlalised binaarsed opositsioonid. Nii et kui ema päästab valla oma sisemise tibi, siis ehk ongi täiesti loomulik, et lapsed jäävad näiteks külla kaks tundi hiljaks?

Õnneks on võimalik kõike heaks teha – taas ainult näitena – kasvõi rohkete kulinate ja vidinate soetamisega oma tütrekesele. No ja iseendale muidugi ka. Ehete teema, muuseas, on üldse praegu äärmiselt aktuaalne. Rippuvad kõrvarõngad ja ülespandud juuksed, muidugimõista. Ja kas kõrvarõngad peaksid olema sama värvi seeliku või silmadega? Lisaks leidsin ma veel uue lõhna, paraku on see vist pisut kallis. Ma muidugi mõistan, et tulumaksutagastus tulekski investeerida püsiväärtustesse – ja ma ise püsin tõepoolest kogu selle segaduse keskel nagu (lintidega!) meiupuu, jalad kindlalt maas (vähemalt vahepeal), aga siiski, mis liig, see liig.

Kevad tuleb ja mõistus sulab kui talvine lumi. Aga keda see lumi üldse huvitama peaks?!