Aga Taavit ma ei leidnudki!

Ajastus poleks saanud olla parem ka siis, kui see oleks olnud täpselt planeeritud ja kooli tööplaani sisse kantud. Kõik õpilased tulid üksi ja paarikesi, mõni lihtsalt vaatas uudishimulikult, suur osa lehvitas, mitmed astusid ka ligi ja uurisid murelikult. No pole ju sugugi igapäevane, kui su õpetaja autot parasjagu rihmade abil treilerile tõmmatakse.

Väikevend seisis, nägu tõsine, koolikott seljas ning kunstiringis tehtud kukepilt käes. Ronisime mõlemad kabiini. Ilusa punase treileriga polnudki veel koolist koju sõitnud meist keegi – ei mina, Väikevend ega mu auto.

Lisaks oli saanud eelneva ööpäeva jooksul kogeda tõelisi tibihetki. Eelmisel päeval, kui oranž, kuid tundmatu märgutuli mu armatuurlaual süttis, põikasin sisse esimese garaaži juurde, millel oli silt väljas.

See on mootor, öeldi mulle. Aga et neil olevat just arvuti katki, siis saadeti mind kahe raudtee vahele Taavi juurde.

Vabandust, kas te olete Taavi, küsisin ühes paljudest garaažidest kahe raudtee vahel.

Meesisik, kes nägi välja nagu mõni poistebändi liige nii kaheksakümnendaist, ei olnud Taavi. Kuid vähemalt oli ta mees vajalike riistadega. Ta ütles, et see tuli ei tähenda, et ma sõita ei võiks ning leppisime aja kokku tänaseks pealelõunaks.

Tööle sain kenasti, võtsin veel teelolevast bussipeatusest kolleegigi peale. Aga pärast tööpäeva lõppu sõitis auto viiskümmend meetrit ning see oli kõik. Nüüd põlesid juba kõik tuled. Väikevend silmitses murelikult vaheldumisi nii mind kui oma kukepilti.

Helistasin mehele, kes juhtis, nagu peatselt selgus, punast treilerit.

Mis auto teil on?

Honda, vastasin.

Aga täpsemalt?

Roheline Honda!

No igal juhul leiti meid kooli parkla kõrvalt üles. (Selleks ajaks olid kõik mu õpilased meist mööda marssinud.)

Täpselt seitse minutit enne kokkulepitud aega pani treilerijuht meid selle garaaži juures, kust ma eile Taavit ei leidnud, maha. See Mitte-Taavi lubas mu auto ette võtta.

Korjasime Väikevennaga auto pealt kokku kõik oma kooli-, käe- ja vihikukotid ning kukepildi ning jalutasime koju. Koduni oli ehk kümmekond minutit jalutamist ning ilm oli absoluutselt suurepärane.

Nii et õhtul jalgrattaga trenni minna tundus täiesti tore mõte. Ja see oligi tore. Loodetavasti püsib veel kena rattasõiduilm ka lähipäevadel.

Mardilaupäeval. Värvides

Sügismasendusega võideldes olen nüüd ära proovinud kõik tuntud nõksud. Ostnud riideid (värvilisi). Ostnud uue huulepulga ja roosi rindapanekuks. Lasknud ennast Surnumere sooladega masseerida. Täna hommikul käisin juuksuri juures ja lasin lõigata ja värvida. (Täna õhtul võtan end kokku ning tutvun kontojäägiga.) Mida veel teha annab? Esmaspäeval lähen näiteks verd andma?

Nädalavahetus on pisut leevendanud ka seda mina-pean-üksi-rabama-tunnet.

Ja mõned suured mured on isevoolu lahenenud. Näiteks küsimuse, mida teha kooli isadepäevapeoga, lahendas poiss ise enne peopäeva haigeks jäädes.

Ning kui reedesel võistlusel kurtis Suure Venna sõbrapoisi ema oma noorsandi vaevalist puberteeti, pidin ma üllatusega tõdema, et viimastel nädalatel on matemaatika koduste ülesannete rohkus ja keerukus puberteedi kuidagi tagaplaanile tõrjunud. Aga me kõik elame muudkui kaasa. Mina jagan soovitusi minna õpetaja juurde konsultatsiooni. Kõrreke üritab tubli matemaatikuna aidata – mille peale poiss väidab, et tema ei saa sellest seletamisest aru. Väikevend enamasti räägib tähtsalt (ja mitu korda), kuidas tema sai kõik matemaatikaülesanded juba koolis valmis. Kõige rohkem on ilmselt kasu härrast, kes aitab skaibi teel sageli hiliste öötundideni murde korrutada ja jagada. Selle tegevuse juures on omakorda kinni minu kaameraga läpakas… Aga jah, puberteedi all me tõesti hetkel ei kannata. Ainult matemaatika.

Lahenemas on ka küsimus, mida kinkida tütrekesele lähenevaks neljateistkümnendaks sünnipäevaks. Tema soov on kindel: tehnilised lahendused isalt ning juuste siniseksvärvimine ema kulu ja kirjadega. Toredad, lihtsad ning eakohased kingisoovid!

Aga homme on isadepäev ning meil on külmkapis kirju koer – ning tütar Kõrreke teadis koguni, et inglise keeles kutsutakse seda hoopiski rocky road – juba valmis. Kõrreke tegi, Väikevend abistas pisut. (Suur Vend esindab perekonda mardisantluse vallas.) Ühed mardisandid on juba meilgi käinud.

Kust saada värvi juurde?

Mida ma vaheajal tegin? Koolitused ja kodune koristamine, see kõlab just täpselt nii kahvatult, nagu kõlab. Külma aja riided otsisin garderoobist välja ning väikseksjäänud sorteerisin kaltsudeks ja edasiandmiseks. Viisin ohtlikud jäätmed, näiteks kaks elavhõbedakraadiklaasi, hulga vanu patareisid ja laadijaid, jäätmejaama. Triikisin hunnikute kaupa pesu. Ühesõnaga, kõik sellised asjad, mida pannakse tähele ainult siis, kui need tegemata jätta.

Lastega koos ei teinudki justkui midagi erilist. Paaril korral käisime väljas söömas. Väikevend kulutas oma vanaemadelt tunnistuse eest preemiaks saadud raha kärmelt ja sihiteadlikult legole, korvpallile ja taskulambile. Kõrreksega käisime samuti koos šoppamas. Asi lõppes sellega, et minu kindel otsus mitte osta endale juurde musti riideid sai sealsamas põrmustatud musta kampsuni ja seelikuga. Leevendasin oma tegu värviliste sukkpükstega. Kõrreke ostis ainult šokolaadi.

Homseks on kõik valmis. Kingad viksitud ja joped pestud. Äärmiselt iseloomulikuna leidsin ma Väikevenna jopetaskust patarei ning Suure Venna omast tühja piraaditossu karbi. (Ta ostab nüüd usinasti pauguvärke, mida alla-kaheteistkümnestele ei müüdud. Ütlesin, et kutsugu siis vähemalt järgmine kord mind ka pauku ja tossu vaatama. Et no midagigi.)

Oma esimese kohustusliku kirjanduse raamatu – Jussikese seitse sõpra – luges Väikevend samuti täna hommikul, otse minu triikimislaua kõrval läbi. (Vanal ajal istuti ema voki kõrval, kui lugema õpiti. Suurt vahet justkui pole.)

Lapsele järgmisel nädalal enda teatrissemineku ajaks trennisttoojat ja õhtust seltsi organiseerides tekkis vahepeal tahtmine käed üles tõsta ja nentida koos Väikevennaga: Emme, keegi teine ei saa ju mind tuua ega minuga õppida, sa peaksid minu juurde jääma! Noh, lõpuks saime ikka logistika paika.

Nägin unes, et õpetasin kellelegi autosõitu ning mu sõiduõpetaja karjäär sai õnnetu otsa, kuna mu õpilane sõitis joonelt ühesuunalisele tänavale valesse suunda. Hea kolleeg oli seevastu näinud unes, kuidas meid temaga töölt vallandati, kuna me olime läinud töö ajal šoppama – tagasi jõudes oli meie klasside ustel sildid õpetajaks kõlbmatu. Siia võib veel terviklikkuse mõttes lisada, et mu vanem poeg kurtnud oma isale, et ema olevat viimasel ajal närviline.

Ilmselt nii ongi.

Äkki aitaks näiteks puhkus Lõunamere saartel – umbes nagu Pipi viis Keskutajaga Tommyt ja Annikat – või siis näiteks juuste värvimine?

Saatusega leppides: eralennuki värv ei loe!

Selline peaaegu-puhkus on käes. Töökoosoleku põletavaim küsimus minu jaoks oli selgelt see, kas see ikka lõppeb enne, kui saabub minu küünetehniku aeg.

Lõppes, ja ma jõudisn käia koguni raamatukogus. Meenus, et mitu mulle sarnase huumorimeelega inimest on soovitanud Darja Dontsovat.  Niisiis laenutasingi krimka, mis algas paljulubavalt:

Kui su eluteele trehvab tore inimene, ei ole tema eralennuki värvil absoluutselt mitte mingit tähtsust.

Kuldsed sõnad, katsun meeles pidada.

Väikevend oli täna Mamma juures.  Ta korjas karbitäie kuumaasikaid, hüppas batuudil, ostis endale peaaegu oma raha eest lego (puudujäägi korvas Mamma) ning oli väga rõõmus.

Kõrreke esines oma kooli aktustel ning oli koju tulles näljane. Suur Vend oli lugenud kodus raamatut ning teinud süüa – eile trennis saadud väike jalavigastus tähendas tavapäraste sportlike meelelahutuste rutiini asendamist.

Tundub, et suvi on täiega käes.  Lapsed nääklevad pidevalt  omavahel, päevad on täis rohket maitsvat isetehtud süüa, õhtuti lepivad kõik ära, et mängida lauamänge ning minu suurim mure on juulis puhkav küünetehnik. Tõepoolest, eralennuki värv on kõige selle juures tähtsusetu! (Kuigi võiks ju siiski arvesse võtta, et käekoti ma ostsin päevalillekollase!)

 

Igapäevased lood söögi, seelikute ja staadioniga

Viimasel ajal on mul mitmeid kordi söögitegemine totaalselt ebaõnnestunud. Hiinapärased nuudlid vürtsitasin üle, rabarberikoogis polnud rabarberi maitset tunda, heade tunnistuste koogi tegin vahukoore asemel kohupiimaga, mille tagajärjel seda lihtsalt ei sööda.

Palavusega hakkad tegema imelikke asju. Lähed näiteks tütrega, kes on andnud eelmisel päeval etenduse Mul pole midagi selga panna! šoppama ning naased täiesti ootuspäraste seeliku ja lühikeste teksadega lapsele ning täiesti mitteplaneeritud kleidiga endale. Seejuures jätsin ma ostmata suvise käekoti, mida mul tegelikult ka vaja oleks, ning kõigele lisaks on kleit liiga pikk. Maksipikkus ei tähenda vist ikka päriselt seda, et lohiseb mööda maad?

Tunnistused saadi eile. Tüdruk läks uues pitsseelikus. Lilli ikka veel taheti – õigemini poisslaps kohe ise tuletas meelde, et ma ostaksin. Kahepeale kuus nelja tunnistustel on minu jaoks täiesti sobiv. Kõrrekesel lisaks ka Känguru-diplom. Seejuures ühest lapsest oli jõudnud koju vaid tunnistus, laps ise, nagu ma mööda sõites nägin, oli särgi seljast visanud ja lõi parasjagu staadionil klassivendadega penalteid. Teine laps oli küll kodus, kuid tunnistus oli ununenud kooli. Tõime lapse protestidest (sa tead ju väga hästi, mis seal on!) selle koos ära. Mis sellest, et teadsin muidugi väga hästi.

Täna käisin sel suvel esmakordselt ujumas, sauna taga tiigis. Mudane põhi, kiilid ümberringi sumisemas, tundsin end täiesti näkina.

Koju tulles selgus karm tõsiasi, et ka minu toodud pelmeenid ei kõlvanud süüa. Seda Suure Venna hinnangut kuulsin ma küll Kõrrekeselt, poiss ise oli loomulikult staadionil. Kui ma õhtupoole juuksuritoolis istusin, oli ta küll vahepeal kodus ja helistas (ema,kus sa ometi oled?!), kuid minu naastes oli ta uuesti staadionil. Sedakorda küll (pallipoisina) tööd tegemas.

Mu poeg laekus peale kümmet.

On sul midagi rääkida?

Jah, mõtle, meie treener T oli oma viimases klubimängus punase kaardi saanud!

Paljutõotav suvevaheaeg on alanud. Noh, lastel vähemalt. (Mina jäin kahjuks suvetööle.)

Vintage, loomulikult

Hiljuti, sirvides vanu fotosid, leidsin end kandvat sama seelikut, mis Kõrrekese esimese koolipäeva piltidel, see oli siis 2007. Ostetud sai see seelik veel nii kolm aastat varem. Selliseid riideid on mu kapp täis. Mõned koguni veel laste-eelsestki ajast pärit.

Reedel jalutasin Väikevennaga mööda rõivapoest – mõtlesin, et võiks ju endale üht kleiti selga proovida. Kleit jäi proovimata, aga ostsin poistele uued kevad-sügisjoped – parasjagu olid laste õueriided soodusmüügis ning vanad joped olid väikseks jäänud.

Kodus tõstsin kotid autost välja.

Ja mis sa endale ostsid, päris Väikevend üht tundmatu sisuga kotti uudistades.

Kotis, võin ausalt tunnistada, olid parandamist vajavad kontrolltööd.

Täna leidsin end kaubanduskeskusest Kõrrekese ja Väikevennaga. Mu tütar kurtis, et tal oleks veel üht paari teksaseid juurde vaja. Nojah, ta sai küll isa käest vahepeal kaks paari, kuid ühed kukkus ta katki ja teised võtavad hirmsasti kassikarvu külge. Ja ühed retuusid läksid katki ning ühed püksid on väikeseks jäänud ja seelikuid keegi ei kandvat juba kolmandast klassist alates. Ning talle ei meeldi silma paista rohkem, kui ta juba niigi paistab. (Sest temaga juhtub igasuguseid segadusi ning teiseks vastavat ta sageli ainsana, kui õpetaja klassis midagi küsib.) Hirmsad lood tõesti.

Läksime siis rõivapoodi. Selgus, et aukudega teksad maksavad umbes poole rohkem, ja ainus paar, mis sobib, on just need aukudega püksid.

Täna koju tulles vaatasin ohates kontojääki. Otsisin välja koti parandamata töödega.

Ehk klassifitseerub mu enda vana seelik juba moodsaks vintageks?