Tõesti liiga pikk ehk loodame parimat

Eile käisime Mammaga kontserdil. Beethoveni sonaadid tšellol ja klaveril. Ei mäletagi, millal ma viimati kontserdimaja rohelisel toolil istusin. Ilmselt kunagi aasta alguses? Mammaga kahekesi on kõik samamoodi, nagu lapsepõlves. Muusika, kohv ja üks trühvlikomm. Reedene õhtu kõigele lisaks.

Ning seda, millal uuesti, seda ju ka ei tea.

Argiseid päevi on olnud nii- ja naasuguseid. Olen öösiti halvasti maganud. Muretsen ameeriklaste pärast ja olen põnevusega meie teleka ainsast olemasolevast võõrkeelsest uudistekanalist seda realtyt jälginud. No on põnev, ei saa salata!

Mitmel hommikul on Väikevend küsinud – ema kas me ei peaks minema hakkama? (No tavaliselt on ikka vastupidi, uksel seisab võtmeid närviliselt kõlistav ema me-oleksime-juba-viis-minutit-tagasi-pidanud-välja-sõitma– mantra saatel.)

Tõsi, ka töölt tagasi jõudes on seisud reality-shows enam-vähem samad. Ühel hommikul kallasin järelejäänud kohvi oma termostassi, kuid unustasin selle klõpsu sulgemata. Nüüdseks on kott pestud, kuivatatavad asjad kuivatatud ning kui aega saan, lähen ostan uue märkmiku ka. (Mu lemmikäekott on minusuguste jaoks ettenägelikult disainitud eemaldatava ja pestava voodriga.)

Spordiuudiste vallast – noorem poeg vahetas spordiala ning suurem sai võistlustel viga. (Ja kus siin uudis on?) Loodame mõlemal puhul parimat.

Viimaste taudiohvrite kasvaid numbreid vaadates tekib muidugi hirm. Et kauaks seda otsapidigi tavalist elu enam.

Leppisime õpilasega kokku järelevastamisaega ning ma lubasin, et ta võib järgmise nädala algul peale tunde küll, aga peab arvestama, et mul on vaja neljaks juuksurisse jõuda.

Tukka on tõesti vaja lõigata, nentis neiu mind takseerides.

Loodan südamest, et esmaspäeval ikka veel saab. No on tõesti vaja lõigata!