Kui Mary tahtis midagi arukat öelda

Mary tahtis öelda midagi väga arukat, aga ühtki mõtet ei tulnud talle parajasti pähe.

Hetkel telekast näidatav brittide Uhkus ja eelarvamus on mu ammuseid lemmikuid. Võtsin riiulist raamatu ning tabasin end mõttelt, et kahtlemata oleks meeliülendav end samastada Elizabethiga (kuigi, kust neid Darcysid ikka nii väga võtta tänastes oludes?), kuid Mary püüdlus arukale sõnavõtule kõnetas justkui rohkem.

Kuidagi on aeg jõudnud sinnamaale, et homme ongi jõululaupäev.

Mis on detsembris toimunud?

Kooliskäijail muidugi hinded, kellel välja panna, kellel saada.

Siis jõulupeod ja -laadad – õnnestus küpsetada antud otstarvetel kaks erinevat pitsat. Ühte pitsaküpsetamisesõhtusse jääb ka ilmselt üks mu aegade häbiplekke emana.

Ema, kas ma võiksin ka tükikese saada? – Homme kooli jõululaadalt ostad!

(Küpsetasin heategeval, mitte kasusaamiseesmärgil.)

Korra käisme Suure Venna ja ta pruudiga teatris (lavaka külalisetendus Tšehhovi novellide põhjal).

Tütrega lasime rahvamassidel end kanda rahvusliku muuseumi jõululaadal. Kulutasin päris rohkelt (peamiselt konsumeeritavatele) kinkidele, nägin tuttavaid, vaatasin kulinaid ja vidinaid (aga ei ostnud endale midagi), eriti igatsevalt vaatasin ühte tikitud pihlamarjadega sõrmikupaari (aga kolmekümmet raha iseenda peale kulutada ei raatsinud). Jupi suitsuvorsti ostsin siiski ka koju. (Kas seda paremat sorti? küsis muigega pilgus Väikevend.)

Toomapäeval sai mu vanim laps kakskümmend. See oli väga emotsionaalne kogemus, kuigi mõnes mõttes eeldab eraldi elava lapse sünnipäev minult üha vähem. Ilmutasin kindlameelsust ning keeldusin ostmast hüatsindipoti ümbriseks kõige moodsamat, heegeldatud, rohkete tupsude ja lehvidega ümbrist ning jäin kindlaks täiesti vanamoodsale maalitud klaasile. Õige päeva hommikul viisin koogi (ilma ema tehtud koogita ei saa ju kuidagi) ja paar päeva hiljem perekondlik lõuna. Pidu sõpradega oli samuti õnnestunud (kutse sai ka suurem vendadest koos pruudiga).  Laps ise tundus väga rõõmus.

Päev hiljem oli poja pruudi sünnipäev – mis tähendas seda, et käisin enne pojal abis kingitusi valimas. Ta oli väga mures, kas ikka saab hästi.

Siis komplekteerida kingitused – nojah, õnneks olin käinud tollel jõululaadal ja raamatupoes ja internetis, nii et sain hakkama.  Kingituste arv on aasta aastalt  kasvamas. Ja kui tekkis tunne, et nüüd on kõik, siis tuli poeg oma pruudi juurest priske kingikotiga – saadetis pruudi vanematelt. (Mis teadagi, pani salaja ohkama, sest tähendab ju teatavasti vastukingitust. Kas sa tahad kallistada, küsis mu suur poeg. Ta saab mõnest asjast rääkimatagi aru.)

Aga jõulu- või aastalõputunne? Ma ei tea, ehk ongi asjad nii, et kui peres pole väikelapsi, siis tunned rõõmu lihtsalt võimalusest raamatuid lugeda, päeval magada ja niimoodi kassi silitada, et pole kuhugi kiiret.

Ühtegi arukat mõtet ei tule endiselt.