Värviline oktoober

Mõnkord on hea, kui jätad emotsioonid pisut settima. Terve see kuu on olnud justkui ameerika mägedel sõit, üles ja alla, ning ehk on praegu, õndsal tasakaaluhetkel, just see õige aeg kirja panna.

Kui minna ajas tagasi, siis möödunud kiirele nädalale eelnes sulnis nädalavahetus – mitmete kinoskäikudega – esmalt mina tütrega Vihmasel päeval New Yorgis, siis poisid – nimelt oli Suurel Vennal väiksemale sünnipäevakingiks koos kinnominek, sünnipäevalapse poolt valitud filmi vaatama – film oli see, mida mina siis ka ei vaataks, kui mulle peale makstaks – ning lõpuks lambafilm. See oli mulle eakohane, kuigi Väikevennal tuli mind korrale kutsuda – ema, ära naera nii kõvasti, piinlik on. Ning nädalavahetuse lõpuks veel õunakook ja lauamäng, idüll missugune.

Nojah, ja siis nädala algul oli situatsioon, mis endiselt, kõigi nende aastate järel, on lahendamatuks osutunud. Nimelt ootas Väikevend mind kodus, et saksa keele sõnu õppida, kuid Kõrrekesel oli esinemine, millega läks päris pikalt. Koju jõudes leidsin eest Väikevenna, kes oli uinunud, saksa keele vihik pihus. Tundsin end läbikukkunud emana.

Väikevend oli hommikul väga mõistev ning järgmisel päeval kordasime koos ajaloo tööks.

Suur Vendki sai oma kohustusliku kirjanduse Vanamehe ja mere näol loetud. Kui uurisin, kuidas meeldis, sain vastuseks, et oleks rohkem meeldinud, kui ta selle kala oleks kätte saanud.

Ka ise ostsin ja lugesin ühe jutiga – millele aitas ilmselt kaasa süütundest tekkinud unetus – läbi tõelise meesteka, Kivastiku Taevatrepi. Nii nagu nädal tagasi tütrega nähtud filmis, oli siingi peategelaseks hoopis linn. Nii et ehkki inimpeategelane käis mulle mõneti närvidele ja meeste keskeakriisi-teemale ei oska ma tõesti südamest kaasa tunda, oli seitsmekümnendate Tartu siiski meeleolukas ja suutis kõnetada.

Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.

Aga noh, täiskuu on käes ja igasugu mõtted tulevad pähe. Et teeks endale lokid või läheks mehele või ostaks vähemalt uue huulepulga.

Aga viimasel pole vist mõtet, kui üldjuhul läheb hommikul meikimine lihtsalt meelest ära?