Märts – kreedit, deebet ja muu segadus

Väga pikk kuu oli. Ja sedasorti pikk, mis ei tundu ka tagantjärele lühem.

Tööd oli palju, ja selle üle ma otseselt ei kurda. Sest tegelikult oli tööga seoses ka palju toredaid hetki ja mu enda klass on endiselt imeline ja lõpuks sain ma ju kõigega hakkama ka. Täna hommikul lõpetasin viimaste märtsikuiste tööde parandamise.

Hirmus lugu on siis, kui pead lapse tervise pärast muretsema ja seda olen ma tõesti viimasel ajal ka teinud. Samas, mu tütreke käis üks nädal ja üks päev tagasi ära mandlioperatsioonil ja loodetavasti lähevad nüüd asjad ikka ülesmäge. Tundub, et paraneb. Igal juhul oleme käinud koos juba Kalevipoega vaatamas (kolm päeva peale operatsiooni) ja botaanikaaias. Ja eile tegin kolme juustu pastat – juba saab pehmet toitu süüa. Ning jäätis talle õnneks maitseb. Rääkisime pasta ja jäätise kõrvale Roosi nimest, mida ta parasjagu leob ning laps oli päris võlutud mõttest, et Eco on Tartus loengugi pidanud.

Suurt Venda näen ma vist viimasel ajal harvemgi kui ametlikult peika juures elavat tütart. Pruut, teadagi, võtab kole palju aega. See, mis pruudist üle jääb, kulub jalgpallile ja vist vähesel määral ka koolile. Ühel õhtul, kui ma nüüd meenutan, õppisime esimese ilmasõja kontrolltööks. Tema koolis olid lood hoopiski segased ning lisaks kõigele muule huvitavale vahetati välja ka klassijuhataja. Laps ise oli rahulik, ja leidis, et klassiõed reageerisid üle: Aga mis sa ikka teed, kui sul on klassis 25 tüdrukut ja üks gei!

Väikevend alustab homsest uuesti korvpallis. Loomulikult, kui ma suvel garderoobis revisjoni tegin ja küsisin, kas korvpalliasjad võib viia taaskasutusse, väitsid poisid, et neid küll enam vaja ei lähe. Ma varustuse soetamisega siiski pisut ootan. (Ja jalgpalliasjad jätan igaks juhuks alles…) Koolis on saanud Väikevend kiita kokanduses, milles ta on osutunud vägagi initsiatiivikaks ning mille tulemusi on ta alati minugagi jaganud. (Ühel korral oli keset tundi ukse taga kahe kotletiga.)

Kuu lõpul õnnestus mul esimest korda käesoleval hooajal saada nohu. (Aga noh, võrreldes kõige muuga ongi nohu lihtsalt nohu.)

Täna lõpetasin ka Liikuvate piltidega. Ei oskagi seletada, aga lugemine läks pikalt. Kuigi raamat oli iseenesest meeleolukas ja nii.

20190330_165622

Botaanikaaias kevad juba õitseb!

Ta polnud kuigi kindel, mida tulevik toob, aga kui tal endal siin vähegi sõnaõigust oli, pidi selles olema tass kohvi. Nii et jätkame siis.