Ööd ja päevad

Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.

Nädalavahetus ju!

Mis nüüdseks on kadunud, justkui poleks teda olnudki. Laupäev kulus sotsiaalseks ja perekondlikuks suhtluseks. Ja viimane, suhteliselt uuena siis, tähendab tütrele küllaminekut. Tütrekest käisin vaatamas koos kookide, Väikevenna ja lauamänguga. Tütar ja ta peika elavad kenasti, ühtaegu kesklinnas ja teisest küljest vaatega pallaslikule agulile. Täna käisid nad meil lõunal, nii et ega mul millegi üle kurta pole.

Kui, siis selle üle, et Suurt Venda näen ma pärast seda, kui ta omale pruudi leidis, harvemini kui ta musta pesu. Küll osales ta kliimastreigil, küll oli kooriga ette laulmas, aga kõige sagedamini loomulikult pruudi juures.

Väikevend peab see-eest tulevikuplaane, mis küll iga natukese aja tagant täpsustuvad. Täpsustus puudutab taksikoerte, pesukarude ja rebaste arvu suhet. Nende arvu, kelle ta endale võtab, kui suureks saab.

Öösel – hoolimata kindlameelsest otsusest magada edasi, kapaku üle minu kasvõi tuhat kassi, ärkasin ma tegelikult ikkagi üles. Lugesin lõpuni ühe skandinaavia krimka – noore kirjaniku esimene, püüdlik ja omamoodi päris kena lugemine (sundis mind näiteks uurima Woodmani kohta, no ja siis veel elegantsete lüketena heidetud arvopärt ja bobdylan ja budism janiiedasi.)

Ja nüüd ongi pühapäev lõppemas. Jõudsin kasside järelt koristada, trenni, lõunat teha, Kõrrekese siia tuua, poes käia, Kõrrekese koju viia, triikida, siis veel kassikarvu koristada, õhtuks küpsetada, tööasju teha. Kas see ongi kõik?

20190317_153844

Teel tütre juurde. Puhas poeesia